Olen juba ammu, vist kuti sünnist alates või varemgi, tahtud kirjutamist taas ette võtta, aga alati leidsin enda jaoks mingi vabanduse. Kas ei olnud aega, viitsimist, oskusi või ideid. Ettekäänetest hoolimata jõudsin ikka ja jälle tagasi soovini kirjutada ja oma kulgemist elus jagada. Sügisel nägin kuulutust, mis lükkaski kirjutamise teelt viimase takistuse: ma ei oska ega viitsi üksi blogi ülesehitamisega tegeleda. Mariann otsis kaasblogijaid! Kirjutasin Mariannile ja nii mind kampa võeti. 

Aga põhiline küsimus on siiski millest ja miks ma kirjutada tahan. Aastaid tagasi oli mul blogi, mida kirjutasin eeskätt endale mälestuste talletamiseks aga ka sõpradele-tuttavatele lugemiseks. Kirjutasin järjepidevalt gümnaasiumi lõpuni, aga ühel hetkel väsisin ja puudus ka vajadus. Minu ellu saabus inimene, kellega koos olles ei tahtnudki kõike elus toimuvat blogis kajastada, uuesti üle kirjutada ja analüüsida. Puudus vajadus blogides kuidagi kompenseerida seda emotsionaalset lähedust, mida partneriga kogesin. 

Meie suhe arenes üsna kiirelt ent loomulikult. Kordagi polnud kahtlust, kas suund, milles liigume, on õige. Kohe täitub meil kuues koosveedetud aasta, mille jooksul oleme kaks korda kolinud, abiellunud ja saanud kaks last: kolmese kuti ja aprillis sündinud plika. 

Nii palju sissejuhatuseks. Taas kirjutamise soov hakkas idanema, kui sain tunda esimesi emaksolemise raskusi, mis ei lasknud end üldse kaua oodata, sest juba sünnitusmajas veetsin ma esimese öö suuresti nuttes ja ahastades. Emaks saamine oli mulle eesmärk iseeneses ja olin selleks sisimas pikalt valmistunud. Võib ju kõlada naljakalt, kui toona 22-aastane neiu öelnuks, et “Jaa-jaa, küll mina olen ikka pikalt valmistunud emaks saamiseks”, aga täpselt nii ma tundsin. Et kõik nukumängud, beebidega tegelemised, oma väikevenna hoidmine, filmide-kirjanduse jälgimine, teiste emadega rääkimine ja lõpuks ka õige partneri leidmine, on mind valmis vorminud. Nüüd tean, et see kõik võis küll tugevdada ja kinnitada soovi last saada, aga mitte miski ega keegi poleks suutnud mind ette valmistada päris emaduseks.

Esimestel kuudel pisikese kutiga tundsin viha ja pettumust, et keegi ei hoiatanud, mida reaalne elu beebiga endast kujutab. Nõnda ma siis oma päris elu keskel sisendasingi endale nagu mantrat, et mina räägin elust lastega ilustamata. Eks ma enamasti olengi seda teinud. Pole öelnud, et on lihtne, kui tegelikult on keeruline. Pole öelnud, et naudin emaks olemist kogu täiega, kui päriselt on päevi, mil igatsen elu ilma lasteta. Samas olen kogenud ka neid mesimagusalt väestavaid hetki pere seltsis. Intiimseid momente vaid minu ja mu laste vahel, mil tunnen, et nemad on minu maailma kese ja mina nende. Selliseid hetki pole tegelikult üldse vähe, aga pahatihti on keerulistel hetkedel võime kõik muu varjutada. Kuid rasked ajad pole üdini negatiivsed, sest nendega käib alati kaasas võimalus õppida juhtunust, et edaspidi paremini osata. 

Ühel hetkel mõistsin, et too suur tõekuulutamise, vahel isegi hurjutamise tahe on muutunud lihtsaks sooviks jagada oma lugu lootuses, et see võib aidata kedagi, kes end mu kogemuses ära tunneb. Jõudsin selgusele, et iga pere lugu on erinev ja pole kellegi kohustus jagada enda oma, kui selleks puudub soov. Tegelikult on mu enda sotsiaalmeedia ka suuresti positiivseid postitusi täis. Ei vaata kuskilt nutvad lapsed ja nende kurnatud vanemad vastu. Käsi lihtsalt ei tõuse väljakutsuval hetkel seda jäädvustama. Kui aga tahan, et maailm mu ümber muutuks, pean alustama iseendast. 

Niisiis loodan, et siia kogunevad lugejad iga nurga pealt: lastega ja lasteta, rõõmsad ja kurvad, noored ja vanad. Peamine on meeles hoida, et kõigi teekond on erinev. Püüdkem seda austada ja kui õnnestub, siis ka üksteise lugudest õppida. Üks õppematerjal nimega Katriin on siin aga mugavalt peo peale toodud.

Elamiseni!

Kommentaar postitusel “Mina ja maailm ja minu maailm

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Tere, armas lugeja!

T dets. 3 , 2019
Unistasin ammu oma lehest, kuhu saaks kõik oma mured ja rõõmud laduda. Olen kirjutanud salaja oma blogisse aastaid, mis kunagi teismelisena tehtud sai. Mõelnud endamisi, […]

Sarnased lood