Unistasin ammu oma lehest, kuhu saaks kõik oma mured ja rõõmud laduda. Olen kirjutanud salaja oma blogisse aastaid, mis kunagi teismelisena tehtud sai. Mõelnud endamisi, kas kuskil veel selliseid emasid on nagu mina. Kas keegi veel läbi kannatuste õnne poole püüdleb. Olen tundnud end üksi, sest päris elust ei räägita või räägitakse vähe.  Kavatsen seda muuta ja viin teid aeg-ajalt ka ajas tagasi.

Näiteks üks lõiguke. 2015 aasta septembris sain emaks imelisele pojale: “Ma ei tundnud üldse, et see oleks olnud minu beebi, ma olin ausalt öeldes segaduses. See oli nagu Taavi (lapse isa) beebi, ma kinkisin oma mehele lapse. Ma vaatasin teda ja ei saanud üldse aru, et see nüüd ongi minu armas kõhubeebi. Pärast andis arst selle kookonis pambu mulle sülle ja ma korraks mõtlesin, et appi, miks mulle.. kuidas ma teda hoian.” Esimesest päevast peale on mind saatnud süümepiinad. Ma pole tundnud end piisavalt hea emana, olen kahelnud oma oskustes ning otsustes. Minu esimene laps pani mind inimesena kõvasti proovile. Esimene aasta oli meeletult raske.

Ma teen kõike avameelselt ja tuliselt. Vahel ka mõtlemata tagajärgedele, kuid jäädes alati iseendale truuks ja igavesti ausaks. Ma pole ideaalne, kuid siiski armastan ennast. Selleni jõudmine pole olnud kerge ja see on miski, mis libiseb iga päev natuke jälle käest. Tunnen, et kui ma olen iseendaga aus, siis see ei kao. Kuid ka enda eest on lihtne saladusi hoida. Ma olen väga keeruline inimene, vastuoluline. Usaldan oma sisetunnet ja keha. Igavesti loominguline, mitte kaalutlev ja ratsionaalne.

Ma kardan, et minu püüdlused siin midagi edasi anda võivad jääda ebaküpseks ja võib-olla isegi mõistmatuks, sest kirjutades võib anda edasi ka mitmetimõistevaid signaale. Kuid! Minu suurim soov ja eesmärk on, et minu kirjutised süstiks rõõmu, lootust ning headust Teie ellu. Eriti lootust, sest see kipub sõrmede vahelt kaduma selles suures segaduses, mis elu väikelastega on.  Ma loodan, et ma suudan seda kõike Teile sõnades koju tuua!

Abiellusin sel aastal oma elu armastusega!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Iseennast surmani.

T dets. 3 , 2019
Hei! Olen ikka ja jälle mõelnud blogi kirjutamise peale aga kuidagi olen ennast leidnud alati seisukohalt, et noh keda see minu elu ikka huvitab. Mitte, […]

Sarnased lood