Enesearmastusega on mul üldiselt läbi aegade kehvad lood olnud. Mul on kombeks end teistega pidevalt võrrelda ning võttis väga kaua aega mõistmaks, et võrdlemine enamasti head ei tee. Kuid ega ma selle pärast võrdlemist sinnapaika jätnud, ikka vanaviisi edasi! Olen luubi alla võtnud  nii välimuse, rahakoti paksuse, (näilise) õnnelikkuse, hariduse ja karjääri, üleüldise edukuse, paarisuhte, vanemlikkuse. Praktiliselt kõik, mida üldse võrrelda annab, aga viimasel ajal, õigemini viimased kolm aastat on üks peamisi võrreldavaid olnud minu toimetulek lapsevanemana. 

Lapsevanemaid on maailmas palju: kõik me oleme kellegi lapsed ja laste lisandumine maailma ei paista kuidagi raugevat. Seega võiks ju loota, et igaüks, kes kord lapsevanemana käe valgeks saanud, võiks teist vanemat hästi mõista. Muidugi on see mõte naiivne. Vastupidiselt tundub mulle, et just lapsevanemate seas on vääritimõistmist rohkem kui küll. Kuskilt on väga paljude emade-isadeni jõudnud tunne, et minu tõde on kõigi tõde. Pean siinkohal ka iseendale tuhka pähe raputama. Kuid üha enam olen emana pidanud tõdema, et iga pere ja pere sees ka iga inimese lugu on erinev. On lühinägelik arvata, et seda, mida mina hästi mõistan, mõistavad teisedki. Muidugi olen teiste vanemate poolt kogenud ka suurt toetust ja kokkuhoidmist, aga hinnanguid antakse sageli ikka liiga varmalt. 

Noppeid viimase aja seikadest, mis on pannud mind tundma kehva emana:

  • Üksi lastega raamatukogus olles olin keskendunud plikale ning samal ajal kutt vist kõõlus töötaja leti küljes, puristas ja näitas keelt ja oli üldse ülemeelik, kuid täpselt ei tea, sest fookus oli plikal. Kutini jõudes igatahes tabasin hetkeks raamatukogu töötaja silmi pööritamas ja kuulsin eemalt vist isegi teda kutti korrale kutsumas. Eeldasin teda arvavat, et kutt on üks kasvatamatu laps ja et kuidas mul silmi-käsi ei jätku tema vaoshoidmiseks ning pealegi pole raamatukogu koht, kuhu selliste lastega tulla, kui nendega hakkama ei saa. Aga ei tea, kas ta nii ka mõtles, sest ei küsinud, vaid kannatasin ebameeldiva hetke ära ja läksin ruttu autosse tagasi.
  • Olin põnnidega kaubakeskuses, et kiirelt pakk ära tuua. Kõik sujus, kuni enne parklasse astumist otsustas kutt tagasi keskusesse joosta pidades ise seda väga naljakaks. Hüüdsin talle paar korda järele, kuid kasutult. Jätsin siis plika turvahälliga maha ja jooksin kutile järgi. Laps käes, suutsin end veel vaos hoida, aga tagasi auto juurde jõudes pääses viha ikkagi valla ja sarjasin kutti päris sapiste sõnadega. 
  • Plehkupanekut on viimasel ajal kutt korduvalt proovinud, seega ma arvan, et ma olen umbes nelja-viie sarnase olukorra kordumise kaugusel nendest laste jalutustrakside ostmisest. Enamasti pole mul õnnestunud nendes olukordades lõpuni rahulikuks jääda.
  • Lastehoiu seinal oli tabel jõulupühade eel ja järel olevate päevadega, kuhu märkida, kas on plaanis oma laps neil päevil hoidu tuua. Vaatasin, et mitu vanemat on oma lapse kõikidel päevadel vabaks märkinud, kuigi minul oli plaanis vaid paar vaba päeva valida. Kuigi mulle meeldiks, et suudaksin lastega ühiselt veedetud päevi nautida on need hetkel mulle pigem tõsiseks väljakutseks. Igatahes oli süütunne neid linnukesi märkides kohe platsis, et küllap nüüd lapsevanemad-õpetajad arvavad, et ma ei hooli ühisest ajast perega.

Need seigad on kõik viimase nädala jooksul juhtunud. Vahel mahub selliseid ühte päeva mitu, vahel on mitu rahulikku päeva. Igatahes neid hetki, kus end kritiseerin ja teistega võrdlen, on palju. Ma ei oska möödunul minna lasta. Hekseldan vahel mõnd juhtumist kümneid kordi oma peas läbi. Juhtub ka, et mõni aastatetagune tühine seik tuleb ootamatult meelde ja siis alustan jälle otsast selle olukorra lahtimuukimist. Mis oli, kuidas oleks võinud olla, kui oleksin teinud nii või naa. Materdan end sageli ebaõnnestunud ütlemiste pärast korduvalt.

Minu hea tuju sõltub sageli välistest teguritest ja inimestest mu ümber. Õieti ma olen selle sõltuvuse ise loonud. Et kui mees naistepäeval ikka lilli ei too, siis on pahasti, sest teiste naiste kaaslased ju toovad, seega tahan ma ka. Tegelikult adumata, kas mulle naistepäev kui selline üldse korda läheb. Aga kui Instagram ikka kihab roosibukettide ja kommikarpide piltidest, tekib kergesti tunne, et peaks vist hoolima. Või kui keegi oma sünnipäeva üllatuspeo emotsioone jagab ja mul samasugust üllatust oma hällipäeval vastu panna pole, siis tekib kärmelt tunne, et ju siis üllatuspidu on mõõdupuuks sõprade lähedusele. Näiteks olen veetnud päevi nukrutsedes oodates sõbranna initsiatiivi suhtlusele, sest viimati alustasin mina, seega on nüüd paras aeg temal huvi välja näidata. Ja siis ootan seda tähelepanu nagu Goudot’. 

Juhtumisi on täna minu sünnipäev ja otsustasin hiljuti, et sel aastal võtan rõõmsa meeleolu tekitamise täielikult enda õlule. Ostan ise endale vahujoogi, puhun ise küünlad endale tehtud koogilt. Kuulan tujutõstvat muusikat ja kui vaja, ostan endale lilled ka. Teen kõike, mis mind rõõmustab. Pildistan ennast ja ütlen julgelt välja, et täna ongi minu päev. Ei oota vaikselt omaette, seda esimest, kellel meeles on mulle natukene sünnipäevatunnet luua. Tunnen, et olen seda väärt. Ma väärin iseenda armastust ja hoolt. Elu on liiga lühike, et seda teistelt ootama jääda. Alaku täna tervema ja rõõmsama iseenda aasta! Tahan õppida tänulikkust. Püüan õppida lahti laskma süütundest ja kibestumisest, minna lasta teistele seatud ootustel, omaks võtta elu sellisena nagu ta on ja sellest leida väikseid õnnehetki. Päris aus olles on mul hetkel veel keeruline seda tõsiselt võtta, vanad harjumused on juured sügavale ajanud. Aga fake it til you make it

Palju õnne mulle sünnipäevaks! 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Sissejuhatuseks.

N dets. 5 , 2019
Tere, mina olen Anneli.  Olen siia kirjutama tulnud, sest tahaks jagada igapäevaseid muresid ja rõõme ja saada vastukaja ja teiste perspektiive. Tahaks aastate pärast lehe […]

Sarnased lood