Mõtlen, millest kirjutada päris esimene postitus. Kas laste sünnilugudest, esimesest aastast emana, kodusest elust või minu jaoks kõige raskemast teemast – depressioonist. Ma tunnen, et see on paljude jaoks lihtsalt sõna. Ka minu jaoks oli. Ma ei mõistnud oma ema, kes on selle all kannatanud peaaegu terve oma elu.

Teate mida enamus depressiooni all kannatavaid inimesi teevad? Vaikivad. Varjavad oma haigust. Kannavad maski. Tunnevad end üksi. Vihkavad ennast ja oma keha. Nad ei tunne end väärtuslikuna. Mõned teevad endale haiget, sest nad tunnevad, et on seda väärt. Ja nii uskumatu kui see ka pole, nad hakkavad valu nautima.

Kas panete tähele, kuidas inimesed suhtuvad neisse, kes julgevad rääkida oma haigusest? Kindlasti on neid, kes edasi ei loe. Pole midagi, ka mina olin kunagi samasugune. Teiste kannatused panid mind halvasti tundma. Kõige rohkem aga oma elu üle järele mõtlema. Ja vahest ei taha mõelda, aga peaks. Ma lubasin olla endaga aus. Kõik tunded, mida ma tunnen – häbi, valu, pettumus, ebaõnnestumine – lasen endast läbi, võtan nad omaks. Ei suru alla, ega tee nende üle nalja. Käisin psühholoogi juures ja ta palus mul proovida oma müürid lammutada. Ma ei tahtnud alguses teda kuulata, mul pole müüre. Muidugi olid mul müürid ja üks suur uks, mis enam kinni ei püsinud. Ma ei lubanud endale neid tundeid, mida ma ülal nimetasin, sest need tegid haiget. Põiklesin tõe eest, sest tundsin, et need on mu nõrkused. Sest kurjad inimesed saavad ja kasutavadki mu nõrkusi ära. Ütlevad mulle otse näkku, et ma olen katki.

Ja olengi. Seda on nüüd nii hea välja öelda! Ma lendlen kergendusest. Kui ma kirjutasin ajakirja Pere ja Kodu oma teise artikli ja see avaldati, siis tegin oma Instagrami story, kus tulin “kapist välja”. See oli kohutavalt raske, aga ma tõstsin oma õlgadelt nii suure koorma sellega. Minu nõuanne sulle on, et lase endal valu tunda. Lepi selle valuga. Ära varja enda eest tõde. Ütle kõva häälega välja see, mida sa tunned. Nuta end tühjaks. Hinga sisse ja välja. Vaata enda sisse. Mis iganes hääled su peas ei ütleks, et sa pole õnne väärt. Kuula neid ja ütle, et oled. Usu, sa oledki õnne väärt!

Minu lühike lugu

Jäin rasedaks ja juba raseduse ajal käis mu peast läbi mõtteid, mida üks rase naine mõtlema ei peaks. Ma vajasin abi, aga minu loomuses pole abi küsida. Ilmselt on see kasvatusega kaasa tulnud. Ma ei taha öelda, et mind tahtlikult nii kasvatati, lihtsalt meie peres pole see kombeks olnud. Need mõtted jätkusid ka pärast sündi. Ilmselt saate aru, mis mõtteid ma silmas pean. Olen endale alati sisendanud, et mõtted on üks ja tegu teine. Tegudeni ma tean, et ma ei jõua. Miks ma siis neid mõtteid mõtlen? Sest vahest toimub korraga liiga palju ja tahaks sellest kõigest hetkeks eemale saada. Tahaks astuda uksest välja, tundmata süümepiinu. Ma ütlen, see uks on nagu soolarada, millest üle astudes on tunne, et kuri vaim püüab su kinni. Filmides ju kaitstakse end nii kurjuse eest. Ma tunnen end ka kodus kaitstuna, samas piinatuna. Veider, eks.

Kõik jätkus ka pärast lapse sündi, surusin muudkui tundeid sügavale oma sisse. Vahepeal hakkas kergem, käisin ühe korra psühholoogi juures. Sellest oli abi mitmeks kuuks kuni jäin rasedaks ja kõik algas uuesti. Sukeldusin pea ees teise lapse kasvatamisse, tahtsin teha seekord õigesti. Unustasin alguses oma vanema lapse täitsa ära, tegin palju-palju vigu, mida siiani kahetsen. Sain kuidagi järjele. Teine laps sai aastaseks, kui otsustasin, et nüüd peab uuesti abi otsima minema. 2019 aasta on olnud kohutavalt raske. Ma olen andeks andnud, ilma et keegi oleks vabandust palunud. Ma olen leppinud oma minevikuga. Mul pole enam müüre ega seda musta tuba. Ma nutan väga palju. (Ma ei nutnud terve 2016 aasta, sest ka see oli mu jaoks nõrkus) Ma ei ole veel terve, sest aeg-ajalt külastavad mind mõtted, mis ajavad mind nutma. Aga las ajavad, ma nutan, võtan lapsed kaissu ja lähen edasi. Ma ei taha iga päev tõele otsa vaadata. Aga ma tunnen ära nüüd selle tunde ja tuletan endale meelde, et suurim viga, mida teha saab, on valetada iseendale. Ma surun ikka oma emotsioone alla, aga need ujuvad ikka pinnale, sest ma teadvustan endale oma tegevust.

Selline see elu on.
Aitäh, et lugesid.
Jaga ka oma lugu, sest koos on kergem!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Ebapopulaarsed (ema) arvamused.

E dets. 9 , 2019
Nagu esimesest tutvustavast postist aru võis saada, on mul väga palju ebapopulaarsed arvamusi ja kuna ma olen natuke nartsissist siis olen täiesti kindel, et teid […]

Sarnased lood