Mõtlesin ühel õhtul enne uinumist ühe noore tüdruku peale, kes on oma lühikese elu jooksul palju saavutanud. Mõtlesin välja pika kiidulaulu ja taipasin, et kui ma iseendaga ka nii käituks ja end kiidaks, mida kõike ma saavutaks.

Segu rahulolematusest, teistega võrdlemisest, süütundest paneb endas kahtlema. Püüdlema veel rohkem ideaali poole, aru saamata, mis see ideaal üldse olla võiks. Seades kõik muu endast olulisemaks, unustades iseenda, kaob enesearmastus. Ma räägin iseendast iseendale.

Ma tean, et kõik algab enesearmastusest ja enda esimeseks seadmisest. Kui sa teadlikult üritad leida endale oma aega, et tegeleda sellega, mida sa armastad. Ma pole isekas inimene, ma pean endale pidevalt meelde tuletama, et mina olen tähtis ja see, mis minule meeldib, on tähtis. Kui ma tunnen, et ma pean kodust välja minema ja tantsima terve öö, siis ma lähen ja kiidan end selle eest, et seadsin end mõneks tunniks esimeseks. Sest esiteks oleks ma pärast seda palju parem ema. Aga ligi hiilib ikka süütunne ja kell 4 und ei tule, sest mõtled, et kui ma oleks koju jäänud, siis oleks saanud lapsed magama panna või poleks ma homme nii väsinud jaaa-nii-edasi..

Või näiteks – keha. Kui ma end pärast esimese lapse sünnitamist kodus peeglist vaatasin, siis olin ma enda jaoks lausa okseleajavalt rõve. (Asi polnud lisakilodes. Ma jätsin haiglasse kõik kilod vist, mis rasedusega tulid ja imetamise ajal kuivasin lisaks veel kokku). Mind on õnnistatud nahaga, mis ei kannata venitamist. Mind on õnnistatud ka sellega, et sündides ilmselt oli mul juba diastaas, nagu ka mu tütrel. Elu jooksul kujunes mu selgroost S-kuju (skolioos) ja diastaas (kõhulihased on naba juurest lahku läinud, naba on augus) on läinud kahe lapse kandmisega nii hulluks, et ma ei saa raskusi tõsta, sest kõht valutab. Ma ei saa lasta oma pisikesel tütrel kõhu peal kõndida, sest kõht valutab. Jaaa-nii-edasi (Sorri, ma ei tahtnud üldse haletsuspostitust teha :D) Ürita siis vaadata peeglisse ja armastada oma keha! Ma armastasin tõeliselt oma keha mõlema raseduse ajal. Proovisin seda tunnet ka pärast sünnitust oma pähe panna, aga tulutult. Ma olen kaks aastat hiljem ikka 6 kuud rase. Aga ma ei saa seda muuta, seega pole vaja põdeda asjade üle, mida muuta ei saa, eks. Olen leppinud enda kehaga. Tänulik, et olen terve inimene ja et sain võimaluse emaks saada. Aga pilk liigub ikka nende kaunite emadeni, kelle puhul aru ei saagi, et oleks lapse saanud. Keha on täpselt sama, mis enne rasedust. See pole kadedus, mida ma tunnen. Vaid pähe tuleb küsimus, kas ma oleksin õnnelikum, kui mul oleks selle inimese keha?

Aeg. Kui palju aega panustad sa päevas oma lapsele? Üks-ühele tegevused; tegevuste välja mõtlemine; pärast selle laga likvideerimine,;samal ajal on lapsed juba uue jamaga hakkama saanud,;selle koristamine; söögitegemine; jälle laga koristamine; köögi koristamine; vaatad, et lapsed ometigi midagi normaalset sööks (minu lapsed täna said näiteks sügavkülmast maasikamoosi kätte ja õhtusöögi ajal söödi mõni amps kanaliha…Küsite, kus mina olin? Maitsestasin kartuleid, panin need ahju ja keerasin selja ja voila, lapsed istusid ja sõid moosi. Miks ma ei kuulnud? Sest mul on välja kujunenud kontrollimatu valik-kuulmine :D); lõputu kordamine, et lapsed sind aitaks; lõputu lepitamine kahe lapse vahel.. No nutt tuleb peale, ma jätan pooleli selle nimekirja. Ilmselt saate aru, kuhu ma tüürin. Sa panustad pidevalt oma aega nendel päevadel, kui olete kodus koos. See kõik on väga tore ja üks-ühele aeg on kvaliteetaeg, aga kas ma olen ainus, kes pärast sellist päeva tunneb, et toss on väljas ja ei taha enam kunagi meisterdamisega (või üldse mitte midagi teha, kui see hõlmab koristamist) tegeleda, sest ainus, kes tõeliselt koristab, oled sina? Jah, ja päeva lõpuks sa mitte ei kiida end, vaid ikka tunned, et oleksid pidanud veel rohkem panustama? Või vastupidi tunned seda lugedes, et pea hakkab ringi käima ja küsid endalt: kas ma emana pean seda kõike tegema? Kas ma olen halb ema, kui ma ei tee seda? Kas ma veedan liiga vähe aega oma lastega? Kas ma olen isekas? Mis iganes poleks, kiidame emad end, et me suudame unustada hetkeks oma vajadused, et me lapsed oleks õnnelikud ja hoitud. Kiidame end selle eest, et isegi kui seda koristamist päevas on nii palju, siis me teeme ikka ja jälle lastega koos midagi toredat.

Kuna täna oli just selline päev, et ma olingi täiesti laste päralt ja teadlikult, siis postitus tuli selline. Üks väsinud ema, kes on õnnelik (ja kiidab end), et ta ei läinud täna ühtegi korda närvi ega tõstnud häält. Lahendasin täna kõik mured väga rahumeelselt. Jeii! 😀

Mille eest Sina end kiidad? Kas sa pead kiitmist vajalikuks?

Mariann

2 kommentaari postitusel “Miks me ei kiida end?

  1. Väga tuttav tunne, isegi kurvastavalt tuttav. Peaaegu iga kord, kui küsin endale vaba õhtu (ja aeg-ajalt ikka küsin, mitte ei oota kuu-kaks), tunnen ärakäimise pärast süümekaid. Ja eemal olles mitte ei naudi täiega oma aega, vaid taustal ketran pidevalt lastega seotud mõtteid. Sinu postitus näitas, et ma pole kahjuks või õnneks ainus ja et peaks tõesti-tõesti enda suhtes lahkem olema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Puhanud vanemad ja väsinud lapsed?

N dets. 12 , 2019
Istun kell üheksa õhtul Lõunakeskuses, et rahus postitust kirjutada. Ma ei istu kuskil mõnusas kohvikus teetassi taga, vaid nurgas, kus Apollo kino treilereid näidatakse. Hea […]