Istun kell üheksa õhtul Lõunakeskuses, et rahus postitust kirjutada. Ma ei istu kuskil mõnusas kohvikus teetassi taga, vaid nurgas, kus Apollo kino treilereid näidatakse. Hea soe koht, kus oma kaasa ostetud komme ja krõpsu süüa. Ja ma polnud seal üksi, vaid koos ühe keskealise, mitte-oma-parimates-aastates-mehega, kelle jaoks oli see ilmselt sõna otseses mõttes hea soe koht, kus veel tunnike enne poe sulgemist konutada. Ma ei teagi, kumb meist sel hetkel rohkem kaastunnet vajas. Igatahes kulus mul umbes kolm minutit, et see omaette (aga äkki hoopis minuga?) pomisev vennike mind oma kõheda olekuga uut head sooja kohta otsima sundis. 

Tegelikult tahtsin midagi asjalikumat kirja panna, kui antud olusid kirjeldada. Nimelt päeval plikaga jalutades püüdsin järele jõuda oma lemmiku, “Armastusest” podcasti kuulamises. Alustasin Tõnu Viigi episoodiga ja vestlus temaga oli viimase aja üks mõtlemapanevamaid kuulamisi. Õieti juhtus vastupidine, mida on palju keerulisem saavutada: mu tähelepanu oli täielikult Tõnu Viigi kuulamisel, enda mõtted vaikisid. Kui nauditavalt klaar oli tema arutluskäik: ei midagi üleliigset, ei mingit keerutamist, sõnavara demonstreerimist ega ka selle otsimist. Selge ning väga meeldiv kuulamine. 

Mulle jäi enim meelde Viigi mõte armastusse panustamisest ja vastu ootamisest. Romantilise armastuse osapoolte panus suhtesse on üldiselt üsna konservatiivne, rääkis ta. Ise kiputakse panustama üpris vähe, aga vastu tahaks saada väga palju. Ideaal oleks anda täpselt nii vähe, et teise paljut kuidagi kompenseerida. Aga see pole pikas perspektiivis kasulik kummalegi osapoolele. Armastust tuleb toita ja mitte päevast päeva kartuli-sousti ja leivakääru, vaid ikka tervisliku, mitmekülgse, tasakaalustatud toiduga. Viimane võrdlus (üldse mitte sõnavara demonstreeriv) on muidugi mu enda sulest.

Kui tervislik ja mitmekülgne on meie paarisuhte menüü? Pärast laste saamist (ehk sisuliselt kogu meie abielus oldud aja) saab seda va kartulit ja sousti muidugi rohkem, kui meeldiks, eriti viimased kaheksa kuud. Väsimus on nii krooniline ja kõikehõlmav, et suhe vajub paratamatult unarusse. Tean, et teoorias on primaarne hoolitseda enese, siis paarisuhte ja alles seejärel laste eest. Reaalsuses on lapsed ikka esikohal ja kuigi see on esmapilgul loogiline – lapsed sõltuvad ju täielikult meie hoolitsusest -, siis on selles loogikas viga. 

Puhanud ja õnnelikel lapsevanematel on rohkem energiat laste vajaduste rahuldamiseks. Puhanud vanematel on emotsionaalne varu, et mitte endast väljuda iga juuksesikutuse ja jonnihoo peale. Või kui mitte päris iga, siis päeva teise-kolmanda jonnihoo tõttu väljub krooniliselt väsinud lapsevanem (näiteks mina) endast küll. Alles täna hommikul kutti lastehoidu viies keeldus ta esmalt üleriideid selga panemast, siis trepist alla astumast ja siis autosse tulemast. Võtsin ta lõpuks kaenlasse ja panin nutu saatel turvaooli istuma ja hoidsin end väga tagasi last kahjustavalt käitumast. Puhanud lapsevanem ilmselt nii ränka (loe: sõna otses mõttes hambad ristis) vaeva enda vaoshoidmisega ei näeks. Sellisel hommikul mõtlen ma küll, et kasvaks lapsed ometi kiiremini iseseisvamaks, et saaks nende autosse vedamise asemel näiteks abikaasaga aeglast ärkamist nautida. 

Meie häda seisneb suuresti lähedalasuva tugigrupi puudumises. Toetume kõiges teineteisele. Kui enda päritoluperedel teisel pool Eestit külas käime, kasutame nende abi muidugi alati ära ja vajadusel kutsume neid endagi juurde appi, kuid need korrad on pigem harvad. Võib-olla hüppavad mu ema silmad seda lugedes peast välja, arvestades kui palju ta viimased kolm aastat Tallinn-Tartu rongiga sõitnud on. Muidugi olen ma tänulik igasuguse abi eest ja vahel õnnestub siit Tartustki abilisi leida, aga kui kogu koorem, kõik ootused ja lootused on vaid meie kahe kanda, siis paneb see paarisuhte korralikult proovile. 

Veel jäi Tõnu Viigi jutust meelde, et romantilise armastuse tekkimise eelduseks on kolm komponenti: seksuaalne erutus, huvi teise poole vastu ja tulevikufantaasiad ühise elu suhtes. Need kolm tegurit on tähtsad armumise faasis ehk umbes esimesel kahel aastal. Kui suhe jätkub ka peale armumist, pole see mitte niivõrd enam romantiline armastus, kuivõrd kahe inimese ühine hingeline teekond, kokkukasvamine. Siis ei mängivat seksuaalne erutus enam nii suurt rolli. Võin seda isikliku kogemuse põhjal kinnitada. 

Jõuan nüüd ringiga tagasi paarisuhtesse panustamise juurde. Armumise sulnis faasis tuleb teisele andumine, alturistlikkus lihtsalt. Armumine justkui juhtub minuga iseenesest. Mäletan, et meie esimene tõsine konflikt laskis end oodata vähemalt kuus kuud, ehk isegi ligi aasta. Mitte miski ei häirinud ja isegi kui veidi häiris, ei väärinud see tähelepanu. Tänasel päeval hõõrun vahel täiesti tühiseid asju kaasale nina alla. “Miks sa kõiki nõusid ära ei pesnud? Miks sul kümne minuti asemel kakskümmend kulus? Mina pidin täna advendikalendrist šokolaadi saama, sa oled juba kaks päeva järjest võtnud!”. 

Harvaks on jäänud väikesed üllatused, romantilised žestid ja õrnutsemine. Kõik see surra-murra ja ilutulesik. Vahel mõtlen küll, et nüüd aitab, täna lihtsalt sunnin end partnerile tähelepanu pöörama. Täna ei vabanda end väsimusega välja, vaid päriselt-päriselt-päriselt võtan aja paarisuhte jaoks. Enamasti ei võta, kuigi võiks. Tundub, et siin ei saa loota ainuüksi mõttele, et täna teen ja et võiks teisiti. Peab ikka pliiatsi ja paberi appi võtma. Midagi pole ju kaotada, ainult võita. (Oot-oot, aga pool tundi kaasa masseerimist võrdub ju pool tundi ilma nutitelefonita?!? Ei, ikka on kaotada.)

Mul on tunne, et olen seda postitust juba lõputult kaua kirjutanud, seega võtan asja ruttu kokku enne, kui ka lugejate silmad pahupidi pöörduvad. Tegelikult on mul partneriga väga vedanud ja ma usun ning loodan, et meie tunded on vastastikused. Eales ei viitsiks meie ühist elu nii pikalt läbi selle kitsa ja pimeda mutiuru vedada, kui sisimas ei tunneks, et meie suhe sellist pingutust und kannatust väärib. Aga abielu pole eesmärk iseeneses. Eesmärk on ikka õnnelik, ühine hingeline teekond. Siinkohal meenub mulle ühe ammuse NO-teatri etenduse pealkiri: “Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp”. 

P.S. Viimati tegelesin endast targemate inimeste parafraseerimisega tolmunud õpinguaastatel, seega Tõnu Viigi jutust parima aimu saamiseks leidke “Armastusest” podcast ja kuulake seda. Soovitan kõige soojemalt!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Ema tõehetked: üksik on olla.

R dets. 13 , 2019
Ma olen alati pigem selline “lone wolf” olnud, mulle meeldib küll seltskond, aga päris oma inimesi on mul pigem vähe. Ega ma ei kurda, polegi […]

Sarnased lood