Ma olen alati pigem selline “lone wolf” olnud, mulle meeldib küll seltskond, aga päris oma inimesi on mul pigem vähe. Ega ma ei kurda, polegi ju neid palju tarvis, küll aga leian ma emana ennast tihtipeale täitsa üksi, mis sest, et olen peaaegu alati ümbritsetud inimestega.

Ma tunnen ennast üksikuna, sest beebi unegraafik jätab tihti mulje, et olengi igavesti koju aheldatud, üksinda, nelja seina vahel.

Ma tunnen ennast üksikuna, sest mu inimesed, olgu nad nii minu inimesed kui tahes, on kõik oma eluga erinevatel järgedel, aga keegi neist ei ole veel ema, seega nad ei oska minuga samastuda ja tahest tahtmata kaovad jututeemad – ergo tahe suhelda.

Ma tunnen ennast üksikuna, sest vahet pole kui toetav ja armas ja hea mu abikaasa on, ei saa ta mitte kunagi täielikult aru, miks ma aegajalt arvan, et ma pole oma lastele piisav või miks ma vannitoapõrandal nutan. Ta väga tahab, aga see on see tunne, mida ei saagi põhjani mõista, kui seda ise läbi ei ela.

Ma tunnen ennast üksikuna, kui olen oma lastega kodus, sest tahaks hirmsasti vahepeal täiskasvanute seltskonda, aga ma tunnen ennast ka üksikuna, kui olen täiskasvanute seltskonnas, sest igatsen oma lapsi.

Ma tunnen ennast üksikuna, kui olen lugematu arv öid üleval olnud ja ma lihtsalt ei saa enam aru, miks ma oma lapsega toime ei tule. Selles hetkes Olen veendunud, et olen ainus ema, kellel selliseid hetki on.

Ma tunnen ennast üksikuna, kui ma tahaks oma kodinad kokku korjata ja ära minna, sest kõike on kuidagi liiga palju. Emotsioone, tundeid, musti nõusid, pesemata riideid, nuttu, tühjasid kõhte.

Ma tunnen ennast üksikuna kui peale pikka päeva viskan voodisse pikali. See on see kõige üksikum hetk, ma tunnen ennast nii üksikuna.

Nendel õhtutel tõmban mõlemad lapsed ja abikaasa endale kõvasti kaissu ja üksildustunne väheneb. Kui vaatan kui armsasti nad kõik magavad, kaob see täielikult. Aga see tunne tuleb alati tagasi, vaatamata sellele et mul on tegelikult täiega lahedad lapsed, super abikaasa, õde kellele helistan ma vahepeal 150 korda päevas, et lihtsalt mitte nii üksi olla ja üks imeline sõbranna, kes vaatamata sellele, et teda ennast beebimajandus väga ei huvita, tunneb ikka alati huvi kuidas meil läheb ja üritab kaasa elada kui teavitan, et meie Mia hakkas potil käima.

Ma pole üksik, sest mul pole armastust täis oma inimesi, ma olen üksik, sest sotsiaalsed normid suruvad peale, et üks ema ei tohi lihtsalt rääkida, kui on raske või kopp ees. Selletõttu tunnevadki paljud emad ennast sitahunnikuna, sest kõigil teistel tundub see kõik palju loomulikumalt välja tulevat. Olen siin, et piire murda selleks,et emad ei tunneks ennast üksikuna.

Endiselt iseennast surmani, Raili.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

friyay.. yay..

R dets. 13 , 2019
Täna on just selline reede, et tahaks lihtsalt välja minna, tantsida hommikuni ja juua shotte ja mõelda, et sa pole ema 😀 Aga ma ei […]

Sarnased lood