Nagu iga sünnitanud naine juba teab, on selle imelise lõpuga sündmus tihtipeale üsna inetu. Vähemalt minul ja minu tutvusringkonnas olevatel inimestel ta nii oli. Mis ajendas mind veel teistkorda seda kõike läbi tegema ei suuda ma ilmselt endale lõpuni ära põhjendada. Esimene laps vist oli juba nii suur, et tundus nagu loogiline teine veel teha. Noh, hakkama ma sain ja tulemusega olen rahul, aga ega enam sinna laua peale tagasi ei kipu, olgu need lapsed siis juba nii suured kui tahes.

Ma ei hakka siin üldse kirjutama sellest, kui meeletult valus see protsess on ja kuidas ma olin täiesti sada prossa kindel, et seal laua peal ma oma viimased hingetõmbed teen, see on lihtsalt nii ilmselge ja eks sellega tuleb meheraasukesega ilma preparaatideta asjatades arvestada lihtsalt. Aga mis selles sünnituses siis peale valu veel sakib?

Sa ei saa aru, mis toimub. Arstid vaaruvad edasi-tagasi, panevad sulle külge erinevaid masinaid ja ma ütlen päris ausalt, et kui varasemalt teadsin ma seda täpselt, siis nüüd ei oska ma küll enam öelda kui mitu inimest mul käsipidi tupes käinud on, ma olin seal sünnituslaual nagu kaubanduskeskus jõulude ja jaanide ajal või siis Tallinn-Tartu maante nädalavahetusel. Ega nad ei räägi ka, mis nad seal teevad kui sa just ise ei küsi, mingi hetk mõtled, et ei tea kas keegi on sinna telekapuldi pistnud ja nüüd teised käivad siis kanaleid vahetamas äkki.

Tänu sellele, et sa ei saa aru, mis toimub, tekib sul hirm. Mida sa täpselt kardad, ei oska sa öelda. Lihtsalt. Kuradi hirmus hakkab.

Kui sa pole veel kellegi ees enda soolikaid tühjendanud, siis ole valmis. See suure tõenäosusega juhtub, eks muidugi kõik seletavad, et arstid on seda juba näinud ja suht ükskõik, aga sina ju ei pole ennast varem kellelegi peaaegu näkku tühjendanud, seega sinul pole ükskõik. Kas ja kuidas pärast oma partnerile otsa saad vaadata on ka selline huvitav vestlus, mis sul peas võib tekkida.

Sa tunned, et sa ei jõua enam. Vahet pole, kas on paari või kümne tunnine sünnitus, üks hetk sul tekib selline reaalne tunne, et sa lihtsalt ei jõua enam ja sellel hetkel oleneb niiväga sinu arstidest, kuidas edasi läheb, minul selle koha pealt vedas ja arstid olid väga innukad motiveerijad.

Kui oled ükskord lapse kätte saanud, siis suure tõenäosusega vajad sa õmblusi, sest beebi on midagi kakti rebinud ja vaatamata tuimestusele mida nad kasutavad, on see ikkagi kuradi ebamugav.

Veel ei ole kõik. Sa pead uuesti pressima, sest platsenta peab ka sündima, see on küll kordades kergem kui lapse välja pressimine aga stiimulit on vähem ja üldse on energia otsas, seega tundub see palju keerulisem, kui see tegelt on. Seda pakutakse koju kaasa ka.

Sünnitus on sisuliselt üks suur valude saatel enese tühjendamine-igast otsast. Naised on superinimesed ja me ei tohi lasta naistel seda unustada. Samuti on mehed, kes neid naisi läbi selle toetavad, superinimesed ja me ei tohi lasta ka neil seda unustada.

Millised on teie nn. vastikud sünnituskogemused? Kas arvate, et naine peaks neid pigem varjama ja rääkima, et kõik oli imeline?

iseennast surmani, Raili.

Kommentaar postitusel “Sünnitusest. Otse ja ausalt.

  1. Esimesest sünnitusest möödas üle 1o aasta ja sellest eriti detaile ei mäletagi. 😃
    Teine sünnitus nüüd kohe 2 aastat tagasi oli selline sündmustevaene. Läksin ja sünnitasin ja kõik.
    Aga no kolmas 😂😂😂 kuna vett ainult tilkus ja valusid polnud tegin kodus aega parajaks. Tegin süüa ja sõin, vahetasin voodiriideid jne.
    Kui lõpuks läksin haiglasse, vaadati üle ja saadeti palatisse valutama. Mingi hetk juba palatis ütlesin peikale et ma suren ära 😃 ära ma ei surnud aga avatus oli päris suur ja lõpp oli lähedal. Igatahes, terve selle aja haiglas tundsin et tahaks nr2l käia ja kahetsesin et sõin kodus😂😂😂 aga valud jne läksid nii hulluks et ega ma seal WC-s väga ei julgenud midagi teha 😂😂😂 ja no babahhhh see juhtus sünnituslaual. Ma ilmselt muidu polekski aru saanud aga see lapp millega mind puhastati oli üsna külm 😂😂😂
    Peale sünnitust küsisin, et kas see on see hetk kui nendest õmblustest loobuda võib viisakalt, ss öeldi mulle, et kuidas nii kõik jääb ju lipendama ja selle õmblemise ma üle elasin 😂 kõige selle juures pakuti mulle tuimestuseks vaid naerugaasi 😃
    Endiselt mõtlen et mis see oli mis mind pani tahtma kolmandat korda sinna lauale ronima 😃
    Aga eks ta ole nii et sellest kõigest jäävad meelde pigem ilusad hetked ja see piinlikus ununeb ruttu. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Ho-ho-ho või oh-oh-oo?

N dets. 19 , 2019
Igal aastal liigun lähemale mõttele, et kes küll arvas, et just kingitused pühadeaja eriliseks muudavad? Veel mitte väga ammu olin ma tegelikult ise inimene, kes […]