Igal aastal liigun lähemale mõttele, et kes küll arvas, et just kingitused pühadeaja eriliseks muudavad? Veel mitte väga ammu olin ma tegelikult ise inimene, kes arvas, et jõulud teeb toredaks vaid rohke ja uhke kingisadu. See mõtteviis hakkas vaikselt hajuma siis, kui minustki sai jõuluvana käepikendus. Ehk kui mõnus aeg, mil peamiselt mu ema aga ka teised täiskasvanud terve detsembri (või jumal teab kui kaua) kingituste ostmise ja pakkimise vines hõljusid, asendus ise kingituste tegemisega. Kas noor Katriin rõõmustas saadud kingituste üle? Paraku ma ikka rohkem pettusin ja mossitasin. Mina olin ju oma osa teinud ja kingisoovid täpselt üles tähendanud. Ons nii keeruline hallide Converse’ide asemel mustad osta, nagu palutud?!? 

Ise lapsevanema rollis püüan ennetada, et jõulurõõm ei võrduks vaid ägedate kingitustega. Kuna kummalisel kombel on meie koju sattunud vähemalt viis mänguasjade kataloogi, siis kolmesele tulebki juba seletada, et mänguasjad võivad kataloogis küll ihaldusväärsed olla, aga enamik neist meie koju ei jõua. Tegelikult on ju andmisrõõm vähemalt sama suur või suuremgi kui saamisrõõm ja usun, et enamiku kingituste taga peitub soov teha head. Olgu neid kinke kui palju või vähe tahes. Samas on mul tagantjärgi oma emast päris kahju, et nii tänamatu olin. Selle pärast olen nüüd, suurena talle vahel püüdnud ise toredaid kingitusi teha, et ta vähemalt (nii 10-aastase hilinemisega) teaks, et hindan tema ponnistusi.

Mulle meenub Sandra Vabarna postitus, kus ta jagas, et nende pere sel aastal ühtegi kinki ei tee ja kui kinkimissoov ikka väga suur on, soovitas kinkida pigem kvaliteetaega ja elamusi. Tema postitus saavutas laia kõlapinna ja oli mõtlemapanev. Tõesti, kas üldse on materiaalseid kingitusi vaja? Tundsin samas muidugi häbi, sest mul oli postituse nägemise hetkeks paar kinki juba kapinurgas ootamas. Lisaks teadsin, et need pole viimased. Vabarnad on minu jaoks vist aasta eeskujud und inspireerijad, kuid samas tunnen end nende tegemisi jälgides sageli kehvemini kui meeldiks. Vabarnad on lihtsalt kordades tublimad ja edasipüüdlikumad kui mina hetkel olla suudaks. Lohutan end sellega, et nad on minust ka mõni aasta vanemad ja targemad, seega nende vanuseni jõudes olen ehk sama eeskujulik. 

Omalt poolt tahan kvaliteetaja ja elamuste kõrval välja tuua ka annetamise. Annetamine on suurepärane viis nii pühade- kui mis tahes muul ajal teistele kingituse tegemiseks. Lapsevanemaks saades hakkasin annetamisele varasemast rohkem tähelepanu pöörama. Enne emadust puutusin annetamisega pooljuhuslikult kokku vaid üksikutel kordadel. Kui nüüd kuulen, kuidas mõni laps on raskelt haige või muul moel kehvas olukorras, tahab süda lihtsalt lõhkeda. Nii kahju on väikestest inimestest, kes oma olukorda kuidagi ära teeninud pole. Kuidas ma siis kasvõi paari eurot ei anneta? 

Abivajajaid, kes riigilt tuge ei saa, on palju. Paraku ei jõuagi riik kõigile kätt ulatada ja siin on meie võimalus üksteisele toeks olla. Seda taipavad ilmselt paljud. Mida ma aga rohkem kohtan, eriti just endast põlvkond-kaks vanemate inimeste seas, on omakasu ihalus. Et annetaks küll kui ise midagi vastu saaks, aga annan ju ainult endalt ära. Raha pole kunagi liiga palju, et seda igale küsijale anda saaks. Imestatakse, kuidas mina, noor ema, kes rahas ei kümble, saan endale veel annetamist lubada? Tegelikult pole meie pere poolt annetatavad summad enamasti suured. Tähtsam on tunne, et olen teinud midagi head. Oluline on näha enda ninaesisest kaugemale. 

Siinkohal võiks muidugi küüniliselt vastanduda, et lihtne on mõne euroga enda südametunnistuse koormat kergitada ja öelda, et mina olen oma panuse maailma parandamisse andnud. Päriselt minu pisku ju probleeme ära ei kaota. Uued haiged tulevad peale, kuskilt ikka mõraneb. Valetaksin väites, et enda meelerahu annetamisel mingit rolli ei mängi. Kuid ma päriselt usun, et kui igaüks, kel vähegi võimalik kasvõi ühe sooja joogi, suitsupaki või muu harjumuspärase ostu asemel suunaks selle raha heategevusse ja, veel enam, teeks seda regulaarselt, olekski mõrasid vähem. Kindlasti leiab igaüks hingelähedase teema, kuhu oma abikäsi sirutada. 

Pühadeaja teevad eriliseks ka kodu kaunistamine, kuuse ehtimine, piparkoogid ja teised jõululõhnad ja -maitsed. Ja siis muidugi “Üksinda kodus”, “Visa hing”, Michael Buble ja muu pühadeklassika. Lumehelbekesed langevad akna taga ja glögitass aurab käte vahel, jalas vanaema kootud villasokid ning seljas pehme kampsun. Mõmm…tõeline idüll, kas pole? No ei pruugi, vähemalt mitte kahe väikelapse ja kroonilise magamatuse juures (hakkan juba katki läinud plaati meenutama, vabandust). Kuidas see idüll siis kaduma läheb? 

Näiteks Prismas piparkoogitainast valides (kaasaegse inimesena mõtlesin, kas võtta vegani või peedisisaldusega päts) selgitas teine ema oma lapsele, et nemad poest tainast ei osta, vaid teevad ise. Laps palus korduvalt, aga vanem jäi endale kindlaks – ikka kodune tainas. Noh, neelasin oma enesehaletsuse alla ja võtsin mõlemad kaalukausil olnud pätsid. Vähemalt vegan ja peet, aga mõlemad ühekordses plastpakendis, kurat. 

Või näiteks perega metsas kuuske toomas käies kolm korda üksteisega konflikti sattudes. Kõigepealt selle tõttu, kust üldse kuuske otsida. (Lõpuks läksime ikka sinna, kus viimati käisime.) Teiseks seepärast, et plika pidi autos magama, aga ärkas kohe, kui auto mootor seiskus. Kolmandaks jäime autoga mudasse kinni ja kärsatasime rehve ja ajurakke vast veerand tundi enne, kui minema saime. Ei olnud eriti idülliline vaatepilt see tossupilv metsaroheluse vahel. 

Tegelikult on detsember mu lemmikkuu. Esiteks on mul siis sünnipäev ja teiseks, kui siinses postituses torisemisest mööda vaadata, meeldib mulle pühadeaeg väga. Õieti on advendiaeg isegi mõnusam kui kolm jõulupüha päeva. Paraku on väikelastega koos mul pühi veidi keerulisem nautida kui muidu. Tuleb osata ka enda vastu lahke ja aus olla. Kui ikka ei jaksa ise piparkoogitainast teha olgugi, et muidu olen alati teinud, siis nii on. Ja sellest pole hullu. Tähtis on olla enda ja oma pere vajadustega kontaktis ja neid usaldada isegi, kui see tähendab traditsioonide muutmist või ootele panemist. 

Niisiis soovingi omalt poolt teile kõigile rahulikku, just igaühe enda jaoks mõnusat aasta lõppu! Hoidke kõigepealt ennast ja siis ka oma lähedasi ja teisi teie ümber.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Kui ma polnud ema..

R dets. 20 , 2019
Kui ma polnud ema, siis ei mõistnud ma absoluutselt teisi emasid. Kui mõne tuttava või sugulase väikelaps vaatas televiisori ees multikaid mõtlesin peas, et minu […]

Sarnased lood