Pühad on selleks korraks peetud. Läks nagu ikka: oli natuke tore ja natuke tüütu ka. Mingit imelist jõulurahu mina ei kogenud, aga vast ootab rahulik pühadeaeg mind veidi kaugemas tulevikus. Sõidame parasjagu Tallinnast tagasi koju, Tartusse. Heade Mõtete linn, ülikoolilinn, peatne kultuuripealinn, kuidas soovite! Minu jaoks viimased kuus aastat aga kodulinn, pesapaik. 

Ei mina ega mu mees pole Tartust pärit, aga just Tartus ristusid me teed ja sinna oleme loonud ka ühise kodu. Kaasa, kes hetkel veel elanud suurema osa elust Kalamajas, leidis Tartusse tee paar aastat enne mind ja oli seal meie kohtumise hetkel juba kanda kinnitanud. Olles ise äsja Keila tolmu jalge alt pühkinud, polnud mulgi mingit tahtmist tagasi minna. Seega tundus meile igati loogiline ka Tartus oma ühist pesa punuma hakata. Enamasti on see otsus end õigustanud.

Tartu on minu jaoks ideaalilähedane linn: paraja suurusega; siin on teater, muusika, kino; kaubandust rohkem kui küll; pargid-metsad, jõed-järved. Ma olen leidnud siit uusi sõpru kogu eluks. Meil on siin soe ja täitsa oma kodu. Aga Tartus pole tugigruppi. Päritolupered on Põhjas, meie Lõunas. Mitu lähedast sõpragi on teisel pool Eestit. Ja kaht last praktiliselt ilma abita kasvatada on keeruline ja väsitav. Aga laste kasvatamisest ilma tugigrupita olen ma juba varasemates postitustes kirjutanud.

Eks me oleme uuesti juurte juurde kolimisele mõelnud küll ja vahelduva eduga mõtleme praegugi. Vihjeid tagasi kolimise kohta nii pereliikmetelt kui sõpradelt olen ma saanud peaaegu kogu Tartus elatud aja jooksul. Võib-olla päris alguses mitte, aga kuna ma õpingud üsna ruttu katkestasin uuriti ikka, et miks siis mitte juba tagasi tulla, kui kool mind kinni ei hoia. Rasedaks jäädes ja poja sündides sagenesid need pärimised ja vihjed veelgi. Minul andis tunnet, et mujal võiks ehk parem olla, pikalt oodata. Tegelikult alles enne plika sündi hakkasin tõsisemalt mõtlema, et ehk tõesti oleks päritoluperele lähemal elades lihtsam.

Varem tekitas kolimise teema minus pigem trotsi. Mina otsustasin ja soovin Tartus elada, teised võiksid seda austada ja püüda mu jaoks ka kaugel elamise kiuste olemas olla. Pika vahemaa teema on paras pingekolle olnud küll. Võimalik, et olen ise selle pinge loonud, aga ma olen teiste hoiakute pärast ka haavata saanud. Et justkui ise läksin, ise tulgu ka toime. Tartu kui linna peale pole ma aga kunagi pahane olnud. Ka kõige raskemail hetkil tunnen siin end hoituna, leian pelgupaiga. Leian alati kinnituse, et siin on hea olla. Vahel on see mingi suvaline pink suvalise puu all. Kuskil mujal pole ma end nii omas elemendis tundnud, arvan.

Tartus elatud aastad on näidanud, et Tallinn on Tartule ikkagi lähemal kui Tartu Tallinnale. Tee või tina, kuid siiani pole see vahekord muutumise märki ilmutanud. Nüüd olen selle teadmisega enamasti rahujalal. Lähikondsete igatsus on kahtlemata mõjutanud, aga kolimismõtted hakkasid mind külastama rohkem ikkagi laste kasvatamisega seoses. Kui hallid hambad-ristis-päevad hakkasid domineerima helgete üle, oligi vahel nii, et õhtul lõin piltlikult rusika lauale ja teatasin kaasale, et mina ei jaksa enam ja kolime esimesel võimalusel. Tundsin siis alati, et nüüd ajab karikas juba niivõrd üle ääre, et mind kõigutada ei anna. Aga alati on andnud.

Minu kaasale kolimise mõte eriti ei meeldi ja mingi hetkeni seisis ta sellele tugevalt vastu, aga küllap on temagi jõudnud punkti, kus näeb elukoha vahetuses ka plusse miinusmärkide kõrval. Igatahes on teema rohkem laual kui varem. Siiski on kolimise üle arutlemine üks paras pingpongimäng. Kui varem olin mina kindlalt elukoha vahetuse poolt ja kaasa vastu, siis nüüd oleme enam-vähem keskele kokku tulnud. Mina olen hakanud kolimise suhtes rohkem ärevust tundma ja partner ei suhtu teemasse enam kui kolli kapis. Kinnisvaraportaale oleme igatahes uurinud küll, aga sobiva pakkumise otsa veel maandunud ei ole. Vahel tundub, et isegi kui leiaks sobiva kodu, on elukoha vahetust puudutavaid nüansse nii mitu, et lapsed jõuavad enne kooli minna, kui kõik asjaolud paika loksuvad.

Aeg-ajalt olen unistanud hoopis maal elamisest. Kui vahel satun lugema mõnest perest, kes on oma elus suurema või väiksema kannapöörde teinud ja linnast maale kolinud, tekib tahtmine nende sammudes astuda. Kuidagi nii idülliline tundub maaelu sellest lugedes. Ja lastele oleks see ka hea. Vabajooksu lapsed, mõtlen muiates. Nagu elaks linnalapsed puuris, kuigi ei ela ju. Küllap oleks maale kolimine üks jändamine ja korralik eneseületus. Siiski tiksub vaikselt, vahel täiesti hääletult kuklas tunne, et ühel päeval tahaks hoopis maainimene olla. Just maainimene, mitte metsainimene. Mets tundub elupaigana veidi hirmus, sest metsas võib nt hunt või karu ootamatult ukse taha ilmuda. Maal näeksin avarate põldude keskel elades pikalt ette, kes majale läheneb. Nali naljaks, aga kunagi kui igapäevastressi vähem ja jaksu uusi (või vanu) unistusi teostada rohkem, võiks maal elada küll.

Üht võin ma igatahes üsna kindlalt tõdeda: Tallinn ei ole kummalegi meile potentsiaalse elukohana sümpaatne. Tallinn, kuigi maailma mõistes provints, on meie jaoks liiga suur. Liiga lärmakas, tolmune, rahvarohke, kallis, anonüümne, väsitav. Ärge võtke isiklikult kui teie Tallinn on hoopis midagi muud. Ma lihtsalt pole kunagi vaevunud nägema pealinna kuidagi oluliselt erinevamana. Tõsi, seal on ka väikseid, vaikseid, puhtaid, väherahvastatud, soodsaid, isiklikke ja kosutavaid paiku, aga esimene kirjeldus vastab rohkem tundele, mille Tallinn minusse jätab. Olgu kuidas on, Tartule kuulub minu süda. Tartus tunnen end emmatuna. Aga mis edasi saab, seda näitab aeg.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Aasta võrra jälle targem

T dets. 31 , 2019
No tere, ma võtsin tavaliselt iga aasta lõpus eelneva aasta kokku ja sel aastal teen seda pisut üldisemalt, et te minuga rohkem tuttavaks saaksite. 2019 […]

Sarnased lood