Oleks koguaeg nii harmooniline olla kui sel pildil.

No tere, ma võtsin tavaliselt iga aasta lõpus eelneva aasta kokku ja sel aastal teen seda pisut üldisemalt, et te minuga rohkem tuttavaks saaksite.

2019 on olnud pöörane, nõme ja ühel ajal ka ilus aasta. Taavi lõpetas aasta alguses töö ühes firmas ja läks teisega kohe Valgevenesse tööle. Ütlen ausalt. Enne seda oli ikka nii, et ma olin nii tüdinud laste kantseldamisest ja viskasin umbes nagu selles ühes meemis lapsed talle ja ei tahtnud midagi teada, kui ta koju töölt tuli. Aga siis enam nii ei saanud, pidin ise hakkama saama. Tõestasin endale, et saan ka ja mulle meeldis üksi olla ja süsteeme luua. Päris ausalt. Ta käis siin ja seal kokku 2 kuud, mulle tundub nagu oleks ta rohkem käinud, aga ega vaidlema ka ei hakka 😀 See oli täpselt selline paras aeg. Mina ei kujuta sellist elu ette, et selline mu elu olekski. Suur maja ja kallis auto seda küll mu jaoks väärt pole.

Esimesel jaanuaril sõitsime maalt tagasi linna, lapsed magasid autos ja meie tegime plaani, et lähme järgmine päev linnavalitsusse avaldust tegema.. sest tahaks lõpuks tanu alla saada. Täpselt nii romantiline meie kihlus oligi 😀 Pulmade planeerimine oli minu peal ja alguses pidime tegema kahekesi lihtsalt registreerimise, ilma peota. Me tahtsime, et oleks 4.07 meie pulmapäev, sest samal kuupäeval 2013 aastal algas meie teekond kahekesi koos. Noh, ja lõpuks tegime ikkagi nö säästupulma 3000 euroga paar päeva hiljem Järvamaa metsade vahel. Ma ei kahetse, sest see oli tõesti nii armas päev, just tänu nendele inimestele, kes kohale tulid.

Pulmad tehtud, läksime Taaviga tülli. Aga polnud aega tüli pidada, sest meie kallis sõber kinkis meile edasi oma kinkekaardi ja läksime hoopis reisile. See oli nii vajalik reis, käisime kahekesi käsikäes mööda Kreeta tänavaid ringi. Sõime head-paremat, sõitsime ringi, matkasime isegi veidi 😀 Pärast kodus tuli tüli jälle meelde, aga vähemalt lahendus oli nüüd teada. Me vajame rohkem aega koos kahekesi olla. Läksime rahvatantsu tantsima. Kusjuures Taavi ei ole tantsinud kunagi ja ta oli kohe nõus. See näitas mulle seda, kui väga ta on valmis pingutama ja ega ma siis kehvem olla saa. Näeme kõvasti vaeva, et me üksteist iseenesestmõistetavalt ei võtaks. Noh ja alustasime oma korteris järjekordse remondiga, nüüd ikka väga suurelt. Saime kahekesi remontida ja ka see andis väga palju juurde.

Selle aasta alguses käisin ka esimest korda korralikult psühholoogi juures. Ta aitas mind kuidagi reele, aga ma olen aus: ma oskan rääkida seda, mida inimesed kuulda tahavad. Sain sellest aru ja proovisin see aasta rohkem iseendaga tööd teha ja olla endaga 100% aus. See on sitaks raske, sest ikka leiad kuskilt sada vabandust, miks mingi asi minu jaoks ei tööta. Üritan võimalikult teadlikult oma elu elada. Ma lepin sellega, et mingeid asju me siin elus kontrollida ei saa ja üritan lahti lasta asjadest ja inimestest, kes mu ellu rõõmu ei too. Ma ei tunne end halvasti, kui millegagi hakkama ei saa, sest äkki ma olen kehvem kui keegi teine. Ma üldse lepin sellega, kes ma olen ja üritan mõelda nii, et esimesed sammud on alati rasked, aga mitte miski ei ole jääv, sest elu muutub pidevalt.

Ma leidsin sel aastal endale lõpuks aega, seadsin end esimeseks, nautisin jälle elu. Rebisin end lahti süütundest – ma kõlban ka muuks kui koduseks emaks. Lasin lahti sellest tundest, et ma ise pean kõigega hakkama saama. Või et keegi teine ei saa mind aidata ja mul pole mitte kedagi, kellelt abi küsida. Ma olen nii palju abi küsinud sel aastal ja ma ei harjugi vist sellega ära. Ma üritan mõelda nii, et sellega saan õpetada oma lastele, et abi küsimine on väga terve eluviis ja samas ka abi pakkumine.

Kõik muidugi pole olnud positiivne. Seda on vist kõige raskem endale tunnistada, aga see aasta algas väga sügavast mustast august välja ronimisega. Mingil hetkel leidsin lohutust alkoholist. Surusin nii alla oma kogenenud emotsioone, millega ei osanud midagi peale hakata. Või isegi ei tahtnud. Aasta algus oli väga raske ja kurnav. Täna võin öelda, et tahan taas elu nautida ja üritan nii ennast kui ka oma tundeid mitte peita.

See suur asi ka endale selgeks tehtud, mis edasi? Töö. Ma olen ju teinud oma elus juba karjäärivaliku, kui läksin ülikooli moedisaini õppima. Proovisin eelmine aasta isegi kätt brändi loomises, aga ma sain aru, et minu unistus pole minu jaoks. Mis nüüd siis saab? Milleks ma veel kõlban? Mul on hunnik ideid ja hobisid, mida rahaks teha, aga ma ei taha toota siia ilma veel prahti, mida inimestel vaja pole. Mis mulle veel siin ilmas meeldib? Mu lapsed.. äkki ka võõrad lapsed? Valikuks osutus lastega seonduv karjäär, kui nii võib öelda. Hetkel kandideerisin tugiisiku koolitusele, mis algab uuel aastal ja ma olen nii põnevil. Uuel aastal plaanin ma ka kandideerida ülikooli. Aga vaatame kõigepealt, kuidas meil siin selle koolitusega läheb. Kõik tundub liiga põnev mu jaoks, tahaks keras diivanil olla, aga aitab sellest! On vaja elada! 🙂

Noh ja MOMSQUAD. Üks unistus jälle täitus. Üks ilus unistus. Jagada oma lugusid teiega. Iga kord kui ma kirjutan, mõtlen ma oma lugeja peale. Kas kuskil on veel keegi, kes minuga samamoodi mõtleb või siis vastupidi, hoopis erinevalt mõtleb. Minu jaoks on erinevus midagi head – kõik ei ole ühesugused ega peagi ühtemoodi mõtlema. Erinevus rikastab ja austagem seda.

Ma soovin uuelt aastalt, et inimesed hoiaks rohkem kokku, oleks üksteise vastu sõbralikud, austaksid üksteist, oleksid ausad. Et inimesed tarbiks vähem ja prooviks õppida midagi uut, et tarbimise asemel ise midagi oma kätega teha oskaks. Minu unistus on, et ma saaksin järgmine aasta endale kuskil keraamikakojas ise nõud teha. Õppima ma juba lähen, aga nii palju tasuta koolitusi pakutakse. Ma loodan, et see tugiisiku koolitus ainsaks ei jää. Ja ma loodan, et ma jõuan ka loominguga rohkem tegeleda, sest see on parim teraapia. Ja suvel tahan perega haagissuvila võtta ja käia Lõuna-Eesti metsad läbi. Nii palju plaane ja unistusi, et need minul kui ka kõigil teil täituks!

Aitäh, et siin oled.

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Väga detailselt sünnitusest

N jaan. 2 , 2020
Kuna lapse sünnitamine on tulnud minu mõtetesse viimasel ajal nii mitmeid kordi, siis mõtlesin meenutada oma päris esimest sünnituskogemust. See tuli üsna pikk ja detailne. […]

Sarnased lood