Lapsed tegid mu arvuti katki ja mul pole muud pilti panna, kui see 4-päevase Matu pilt.

Kuna lapse sünnitamine on tulnud minu mõtetesse viimasel ajal nii mitmeid kordi, siis mõtlesin meenutada oma päris esimest sünnituskogemust. See tuli üsna pikk ja detailne. Kaldkirjas kirjutatu on kirjutatud 2015 aastal, korrigeerisin ainult veidi lauseid. Hea, et ma tol ajal ikka kirjutasin, sest praegu ei mäleta ma pooli asju. Päris kahju hakkas sellest 23-aastasest neiust, kes midagi ei teadnud ja pimesi emadusse sukeldus. Ma ütleks talle täna, et kuula oma südant. Tee oma valikud mitte selle järgi, mida keegi ütleb või arvab, vaid mida sina päriselt tunned. Süümepiinad, et ma pole piisavalt hea ema tulid juba perepalatis ligi ja ei lahkunud minu kõrvalt 4 aastat. Lase süümekatel minna, sest kui sa kahtled, kas oled piisavalt hea, siis on kõik hästi, sa juba oledki.

Elu kuu aega enne sünnitust, 18.08.2015: “See on imelik, ma saan varsti teada, mida iga ema on tundnud emaks saades – sünnitust. Ma ei oska väga midagi oodata. Valu – jah, õnne – jah, aga kuidas täpselt kõik olema hakkab, mis tunded see minus tekitab, kas ma olen hirmul.. See on ju tegelikult väga õnnis tunne, läbi valu tuleb kõhust välja armas inimene, kes kasvab ka väljaspool emaüsa ja kellel on ees pikk tulevik, kes teeb siin elus omad valikud ja kõnnib omal teel.” Oh armas naiivne Mariann.

Oktoobris jõudsin teha mingi kokkuvõtte oma kinnisesse blogisse sünnitusest, 8.10.2015: “Minu armas beebi sündis 20.09.15. Sünnitustegevus algas ilusti laupäeva õhtul kell 22, mina ei saanud muidugi aru, et nüüd 5+ tundi hiljem sünnitustegevus päriselt ka peale hakkab. Valu oli vaagnas, nagu päevad oleksid hakanud. Iga auk, millest Taavi läbi sõitis, kui me Türilt kell 22:00 ära hakkasime tulema, häris mind kohutavalt ja nii valus oli, et õudne.

Kell 2:49 ärkasin ja läksin vetsu. Vaatasin kella, mida tavaliselt ei teinud, aga sel ööl mõtlesin, et huvitav, mis kellati ma siis tavaliselt vetsus käin. Ise sain aru küll, et kuskil iga kahe tunni tagant ja näed õigus oligi. Kell 4:32 läksin uuesti vetsu ja lahkusin sealt segaste tunnetega, kõhtu tuli nagu ikka täis põie tunne, mis oli ebameeldivalt valus. Vetsus aga märkasin, et paberi peale jäi valge lima, kerge roosaka jumega.. mõtlesin, et mis asi see on.. (Nüüd tean, limakork) läksin voodisse, tuli valu.. Tol hetkel olin segaduses ega mõelnud sünnitamisele. Mõtlesin, et kurat, kui seda roosakat asja ei oleks tulnud, siis magaks edasi, aga kartsin, et midagi on pahasti. Ootasin, et äkki tuleb veel valu.. tuligi. Hakkas pihta – iga kolme-viie minuti tagant tuli valu..

Ütlesin Taavile kella viie ajal, et nüüd vist peame haiglasse minema, aga ma käin pesemas ära, sa maga nii kaua. 😀 Sest ma teadsin, et kiiret pole ja ma olin nii õnnelik, kui ma seda talle ütlesin. Et päriselt ongi käes see kaunis hetk! Oii dušši all juba toetusin radikale ja oigasin kergelt. Kuna ma ei viitsinud õhtul nii igaks juhuks kotti pakkida haiglasse, siis needsin end taevani. Kohvri tegin lahti ja hakkasime Taaviga võidu asju sisse viskama. Alguses mõtlesin küll, et aega on. Aga kurat, valud olid nii tihedalt, et ei jõudnud kotti rahulikult pakkida. Maha jäid ikka mõned asjad, aga saime hakkama. Taavi läks veel üksi autot tankima. 6:39 olime Tartus parklas ja saatsin emale sõnumi, et nüüd on õige hetk käes, tema seda muidugi ei näinud! 😀

Läksime haiglasse, kolmandale korrusele. Valud olid nii tihedalt, et õues pidin vist kaks korda ootama valude möödumist ja emost läbi käies pidin ka seal korra valudes seisma jääma. Üles saades küsiti, et miks tulime. “Tahaks sünnitada vist” ütlesin sellele tädile. Vist, sest tegelikult oli juba tol hetkel päris hull, et kui saaks, siis lükkaks edasi seda sünnituse värki 😀 Kõige pealt olime kuskil toas, kus kuulati beebi südame hääli ja vaadati, kas me siis “vist” hakkame sünnitama. Pool tundi vaarusin seal toas, külili oli nii ebamugav! Taavi õnneks hoiatas mind, kui valud hakkasid, sest tema nägi monitori pealt mingeid asju 😀 See oli veits lohutav.

TAAVI OLI NII TUBLI JA ARMAS!

Saime sünnitustuppa, vanni oli terve tuba täis. Mina teadsin, et mina ei taha midagi proovida. Tahan ainult sinna voodisse pikali, jalad laiali ajada ja kõik! Mina tulin siia sünnitama, mitte asju proovima 😀 9 aeg küsis arst, kas tahan mingit valuvaigistit. Mõtlesin, et ei taha midagi, sest ma ei osanud midagi tahta. Lõpuks kui kell 10 uuesti küsis, siis ma ütlesin, et ma tahan!!!! 😀 Sain epiduraali süsti. See valik juhtus kuidagi juhuslikult. Arst küsis ja pakkus välja, et kuidas ämmakas Tiiu teeks ja kuna ma naerugaasi ei tahtnud, siis jäi epiduraal. Tagantjärele mõeldes tundub see nii ohtlik, mulle ja beebile. Aga ma usaldasin oma ämmakat, võõrast inimest! Aga ta oli nii tore, kuigi ta oli koguaeg kadunud.

Mingi aeg, ilmselt kella 11 paiku tulid veed ära. Siis ma tundsin, kuidas tita hakkas kõhus liikuma ja asju tegema. Ehk tulid mingi surumise tunne, oeh.. Ma käisin pidevalt vetsus, sest mul oli seal istudes kõige mugavam ja potti tulidki veed ära. Oii, see oli nii suur ehmatus. Mul oli nagu suur kakahäda ja keha ütles mulle, et ma pean suruma ja ma surusin selle vee välja 😀 Ja siis hakkas õudus peale. Oeh, ma olin selili ja veri ei käinud ringi. Seismine oli raske, kuigi ma teadsin, et siis läheb kõik kiiremini, ikkagi ei suutnud väga kaua seista. Hargitasin seal Taavi ja selle asjanduse toel.. häbitunne kadus absoluutselt ära, see tuli alles kodus tagasi 😀

Küsisin Taavilt kella 11 ajal, et ennustame, millal ma siis sünnitan. Ta pakkus 12, ma 13 ja ma panin jälle täppi. Mu sinine beebi tuli väga raskelt välja 13:03. Õnneks ei kestnud sünnitegevus mul kaua, kirja läks 7 tundi. Enne vete tulemist oli kõik ikka väga lebo selle kõrval, mis pärast seda peale hakkas. Nimelt! Oiiiii, ta pea oli 36 cm ümbermõõdult, ja kui ta pea jäi “kinni”, siis see venitas mu sealt alt ikka korralikult lõhki. See oli selline tunne nagu sul oleks seal all miljon väikest haava ja keegi valab viina haavadele peale. 😀 Aga selleks ajaks oli mu vasakul pool teine ämmakas, kes lohutas mind ja ütles, et see mis ma tunnen, ongi normaalne ja see andis mulle kinnitust, et see saab varsti läbi. See, et ta teadis täpselt, mis tunne mul on lohutas mind. Siis tuli pea välja ja mina ei jaksanud enam.. Vahepeal topiti mulle hapnikumask pähe ja anti enne veel mingit tabletti, mis annaks energiat.. sest ma olin nii väsinud juba. Ja ma ei tundnud oma nägu üldse. Suu oli nagu koos ja ma ei jaksanud üldse rääkida, ega silmi lahti hoida. Arst isegi ütles Taavile, et tore, et vahelduseks naine silmad ka lahti teeb 😀

Hetk hiljem tuli ka keha välja. Kusjuures ma ei saanud sellest aru, ma sain aru, et läks kergemaks, aga see läks juba siis kui pea oli väljas. Ja see hetk on segane. Ma tean, et ma ei jaksanud enam mingi aeg välja suruda last, sest ma ei tundnud tuhusid, kuna see viinakipitus seal all oli ainus valu, mida ma tundsin. Aga jumal tänatud tuli ta välja ja ma nägin oma beebit. Kusjuures ei tundnud ma üldse, et see oleks olnud minu beebi. Ma olin ausalt öeldes segaduses. See oli nagu Taavi beebi, ma kinkisin oma mehele lapse. Ma vaatasin teda ja ei saanud üldse aru, et see nüüd ongi minu armas kõhubeebi. Pärast andis arst selle kookonis pampara mulle sülle ja ma korraks mõtlesin, et appi, miks mulle.. kuidas ma teda hoian. Aga mis mul muud üle jäi, sain hakkama.

Ja oi, öeldakse, et kui laps on käes, on kõik valu unustatud. Ei, ma tundsin seda valu seal all ikka edasi ja kõhus ka.. ma nii ootasin seda hetke, et noh, millal see valutunne siis ära läheb, ta ju on mu kõhul 😀 Beebi oli õnneks rahulik ja ei tahtnud väga nutta. Olime sünnituspalatis kokku 2 tundi. Taavi oli tubli ja lõikas nabanööri ise läbi, kahe lõikega. Nabanöör oli siuke tugev voolik, mis oli nagu krobeline. Mitte nagu veevoolik, vaid kuidagi armsalt keerdus. Nabaväät kadus beebil 8. päeval.

Beebi oli 52 cm pikk, kaalus 4,120 kg, pea ja keha ümbermõõt oli 36 cm. Tema kaalukaotus haiglas oli 8,6%. Andsime lisapiima (Valesti), kuulasin neid arste ja äratasin ta iga 2-2,5 h tagant üles ja söötsin.. Enam teist korda ma seda ei teeks, sest beebi tahab süüa siis kui küsib ja mina oleksin saanud natukene rohkem magada.

Esimene päev temaga olin ma nii eufoorias, õnnelik ja segaduses. Ma vajasin harjumiseks kahte päeva. Ei teagi millest see oli. Kartsin teda katsuda, sest mõtlesin, et teen midagi valesti. Aga kui nägin, kuidas arstid teda sikutasid-sakutasid, siis muutusin ma ka julgemaks. Haiglas oli Taavi see armas inimene, kes temaga tegeles. Mähet vahetasin ühe korra 😀 Hea oli ju talle sokutada, sest ma olin sünnitusest nii väsinud.Tagasi mõeldes naeran, kuidas ma beebit kõhu peal sööta proovisin. Jalad olid minu jalge vahel kuidagi ja siis niimoodi tissitasin. Oii aga kõhul oli valus küll alguses. (Pole võrreldav tunne teise lapsega muide 😀 ) Ja istudes ka, aga mul vist läks ses suhtes paremini, sest istuda ma ikkagi sain. Beebi oli alguses minu moodi, või tahtsin ma seda uskuda, nüüd on täitsa Taavi nägu, eriti kui toidan ja ülevalt alla vaatan teda. Esimene öö ma vist ei maganud. Ei suutnud, mõtlesin ainult sünnituse peale ja et ma ei olegi enam rase, et ma olen ema.. oeh, ma vist ikka veel ei saa aru, et ma ema olen.

Haiglas saime kosuda kolm ööd perepalatis, tuba nr 8. Beebi tissitamine võttis alati nii kaua aega. Me pidime kaaluma beebit enne toitmist ja pärast. Pool tundi võttis ainult toitmine aega. Arstid olid kõik nii toredad, kuigi üks proua oli küll väga ebameeldiv. Läksin öösel piima küsima, aga mulle nähvati, et oleks pidanud helistama. Nimelt toast sai helistada ja küsida, kui mingi mure oli, aga see tundus kuidagi nii ebameeldiv. Nagu oleks nii laisk, et ei viitsi kõndida. Õnneks oli viimane arst, kes meid külastas, nii tore noor naine, et meelde jäi ikkagi hea.

Järgnev aasta oli kohutav. Mul ausalt pole midagi muud öelda selle kohta. Väsimatu poisslaps, kelle magama panemine kestis tunde ja tunde, palju öiseid kõndimisi mööda korterit kordamööda mehega.. Sellest kunagi ehk ka kirjutan. Tänaseks on saanud sellest poisist tohutu lobamokk, kes loobus lõunaunedest juba enne kaheseks saamist. Aga samas on ta ka kõige siiram ja lõbusam poiss, kelle ema on rõõm olla!

Matust tegin iga kuu video

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Argimaagia

E jaan. 6 , 2020
Jaanuar on ju ikka see plaanide haudumise ja lubaduste andmise kuu. Töö juureski pannakse jaanuaris puhkusegraafik paika. Mina pole üldiselt uue aasta alguses eriline lubaja. […]

Sarnased lood