Jaanuar on ju ikka see plaanide haudumise ja lubaduste andmise kuu. Töö juureski pannakse jaanuaris puhkusegraafik paika. Mina pole üldiselt uue aasta alguses eriline lubaja. Ma ei ole lihtsalt eriti varmas neist kinni pidama. Paari aasta eest vist küll lubasin midagi trenni tegemisega seoses ja püsisin üpris kaua raamides, aga mida ma täpselt lubasin ka kui kaua vastu pidasin, ei mäleta. Sel aastal ei taha samuti midagi endale lubada, veel vähem seda kuskil kuulutada. Ei taha anda alusetuid lubadusi ja tekitada seega veel põhjusi endas pettunmiseks. Samas on ikkagi põnev tõmmata korra kopsud õhku täis, mõelda oma soovidele ja siis sügavalt välja hingata.

Olen lapsehoolduspuhkusel. Tjah, puhkus või asi – kodused lapsevanemad rööprähklevad igapäevaselt. Ja kui siis endale väike puhkehetk lubada, möödub pool sellest kodusele olukorrale ja lastele mõeldes. Õhtul väsinuna diivaniga üheks sulades mõtlen tihti, kas täna üldse midagi asjalikku tehtud sain. Aga väsimus ei teki ju tühja koha pealt. Kolm aastat enda ego ja vajadusi tagaplaanile asetades teeb oma töö. Niisiis olen mõtelnud, et kui midagi sel aastal teisiti teha plaanin, siis teadlikumalt aega planeerida ja leida endas tänulikkuse.

Niisiis võtsin aasta teisel päeval suuna Prismasse ning väljusin poest kaustiku ja kahe pastelse (neoon on nii 2019) markeriga. Plaanin kaustikusse kirja panna iga päeva kolm ülesannet, kolm tänumõtet ja kui mõtteid veel üle jääb, siis needki. Ehk kaob õhtul ülesannete taga linnukesi kriipsutades tunne, et pole päeva jooksul midagi ära teinud. Ja tänumõtteid loen lootuses õppida ajapikku hindama juba olemasolevat ning neid väikesi asju, mille igapäevastress enda varju jätab.

Näppasin “argimaagia” väljendi Grethe Rõõmult, argimaagia maaletoojalt ja saadikult (lisaks imeline fotograaf ja kirjutaja). Noh, minu päevad eriti maagilised pole, aga on siiski inspireeriv mõelda, et võiksin kunagi oma igapäevast nii mõelda. Mõni päev on muidugi päris tore, võib-olla peaaegu maagilinegi. Näiteks viimane laupäev oli täitsa-täitsa. Planeerisime perega loodusesse lõket tegema minna, aga veidi enne kodunt väljumist hakkas taevast mingit ollust alla sadama ja mul kadus igasugune isu lörtsise ilmaga metsas kükitada. Muutsime plaani ja võtsime suuna Maanteemuuseumisse.

Olime kohale jõudes ainsad külalised, mis oli eriti vahva. Üksi olles ei pea lastel keelama lapsed olla, mida avalikud kohad paratamatult mingil määral piiravad. Igatahes oli seal muuseumis vähemalt kolm korda toredam kui ma oodata oskasin. Käisin seal viimati aastaid tagasi oma vanematega ja siis oli see üks tolmune ja igav koht. Eriti teismelise Katriini jaoks, keda igasugune masinavärk külmaks jättis. Aga oi, praegu on Maanteemuuseum tore: seal on ekstranunnu – või kuti moodi väljendudes MEGAnunnu – mängutuba ja lahedalt interaktiivne masinahall. Pluss sõit sinna kulgeb kurvilis-künkalisel metsavaheteel, mis meie rõõmuks just valge kuue selga oli saanud. Tagasi sõites tegime kiire peatuse Pizza Olives. Sõitsime natuke veel, et lapsed magama jääks ja siis sõime seda imelist juustupitsat. Täpselt sama hea või isegi veel parem, kui lapsepõlves 25-kroonine väike juustupitsa, mida parematel päevadel Keila Peetri Pizzast sain.

No vot, selles päevas võis tunda argimaagiat. Teinekord peab võluväge aga tikutulega taga otsima. Ei saa öelda, et me poleks argimaagiat püüdnud otsida, vahel lausa uuesti leiutada. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga sageli tundub lihtsam lasta kõigel omasoodu kraavi joosta. Kõigist püüdlustest hoolimata on vahel tunne, et mul rohkem anda ei ole ja las siis läheb nagu läheb. Kannatan ära, kuni see maagia meid ise üles leiab. Vahel on tõesti hoopis sedasi. Vabandust, et jälle selline halekurblik väsitav jutt, aga nii on. Eks asjadest ausalt kirjutamine on ka üks moodus minimeerida võimalike pettumuste hulka. Et kui kukun, siis vähemalt mitte kõrgelt. Ja kui tõusen, siis on see vähemalt sama hea kui ühtejutti söödud kaheksa kinder-šokolaadi.

Olgu alanud aasta meile armuline ja et me leiaks oma argimaagia! (Või jaksaks seda oodata.)

Kommentaar postitusel “Argimaagia

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Autismispektrihäire ja ATH diagnoosiga lapsed

E jaan. 13 , 2020
Ma käisin eelmine kuu väga põnevat loengut kuulamas lastest, kes on erilised. Neid koolitusi/kovisioone oli kokku 10 korda, mina sattusin kogemata vist viimasele koolitusele, mille […]

Sarnased lood