Ma käisin eelmine kuu väga põnevat loengut kuulamas lastest, kes on erilised. Neid koolitusi/kovisioone oli kokku 10 korda, mina sattusin kogemata vist viimasele koolitusele, mille teemaks oli autismispektrihäire ja aktiivsus-tähelepanu häirega diagnoosiga lapsed. Uudis sellest on näiteks siin: Link. Tahtsin teha kokkuvõtte, et mis mina sellest õppisin. Minul on kodus poiss, kellel ma olen kahtlustanud ATH jooni. Pole kuskile uuringule temaga läinud, sest ei näe vajadust. Öeldakse, et meil kõigil on selliseid jooni, mis on autismispektri- või aktiivsus-tähelepanu häirega inimestel. Loengust sain palju nippe ja mõtteid, kuidas oma lapsi kasvatada ja kuidas nendega suhelda. Kuidas üldse suhelda lapsega, kes pole “tavaline”. Ma nii vihkan seda sõna. Olles ise alles nüüd vaikselt nende maailma piilunud, siis nad on lapsed nagu lapsed ikka. Nad võib-olla arenevad väiksema kiirusega, kui teised, aga nad on nii siirad, ausad, läbi paistvad. Kui ma tundsin esimene kord neid nähes seda tunnet, et tahaks neid kõiki kõvasti kallistada, siis täna ma tunnen, et ma tahaks näha maailma läbi nende silmade. Oleme vaadanud siin nüüd jõuludest saadik iga jumala päev Muumioru lugusid. Väike My hammustas Muumitrolli, kui ta ütles, et My on väike. Samas pani Muumitrolli muigama tema nimi. “Väike ei kirjelda mind, vaid on mu nimi,” midagi sellist ütles Väike My talle vastu. See pani mind mõtlema, et see diagnoos, mille mõni laps saab, ei kirjelda mitte kuidagi last.

Need lapsed on omapärased.

ATH lapsed ja üldiselt iga laps vajab rutiini. Muidugi on ka erandeid. Samas on neil raske reegleid järgida. Nad võivad olla üsna julged, hoolivad ja uudishimulikud, kuid mälu on neil kehva. Neid iseloomustav lause võiks olla selline: “Pahandus mu kehas on suurem kui mina”

ATH laps VÕIB olla juba sündides püsimatu ja vähese unevajadusega, sesmõttes, et magab kehvasti. See näiteks pani mind mõtlema meie esimese aasta peale, kui Matu sündis ja miski talle ei sobinud, ei magamine ega söömine, pidev nutt ja rahulolematus täitis me päevi. Praegu on Matul raske keskenduda, ta on üsna aktiivne ja püsimatu siiani, impulsiivne, tal on raske oodata oma järjekorda. Oeh, tihti on olnud olukordi, kus ma plahvatan ja ütlen midagi sellist: “Ära tee, ära siple, palun istu paigal, sa oled nii halb..” Tegelikult tuleb temaga tagajärgedest rääkida ning proovida peegeldada talle tundeid. “Kui sa näpistad õde, siis saab ta haiget. Ma tean, et sa tunned end väga halvasti. Sa arvad kindlasti, et me keelame sind meelega. Ma mõistan sind..” Ma ei saa sellega tihti hakkama. Vahest olen lugenud laste kasvatamisest midagi ja siis samal ajal üritanud seda lauset pähe õppida, kui lähen laste juurde nende tundeid peegeldama. Muidugi ei saa lõpuks mina ega lapsed aru, mida ma üritan neile öelda ja siis loobun sellest. Kuid alati ütlen neile, et armastan neid.

Autismispektrihäirega lapsi, teise sõnaga pervasiivne arenguhäire, on väga erinevaid. Skaalal nullist sajani võib olla väga erinevaid lapsi. Ka neid, kellest kunagi täisväärtuslikku elu elavat inimest ei saa. Samas pole nad ise selle üle enamasti õnnetud. Nemad usuvad, et on tavalised. Tegelikult ju nii on. Meie kui kõrvalseisjad peame õppima, kuidas nende maailmas elada.

Nad vajavad rutiini, neil on raskused tavasuhtlemisel, ta tunneb end kui eriplaneedil. Mõnel on korduvad tegevused ja liigutused, ta on tundlik helile, puudutusele, maitsele, valgusele. Mõnel lapsel võib olla eriline anne, nt tic-taci karbi kallab ümber ja loeb sekundiga kokku mitu tükki karbis oli. Mõnede laste jaoks on silmside see, mis neid ärevaks teeb, nad ei taha, et neile silma vaadatakse. Nad võtavad kõike sõna-sõnalt, nendega ei saa irooniline olla ega musta huumorit kasutada. (Praegu mõtlen, et miks peakski, aga.. 😀 ) Ta tajub maailma intensiivsemalt. Tema mälu on hea, vahel ka valikuline.

Kuidas aidata last.

Tegelikult ju lihtne. Kui sa näed, et mingi tegevus teeb teda õnnelikuks ja rahulikuks, siis lase tal seda teha. Lastel on ka enda jaoks välja kujunenud turvategevused. Lase tal neid teha, kui see pole just sobimatu koht või kui ta ei tee selle tegevusega endale liiga. ♥ Vaata, et laps saaks palju liikuda ja end välja elada. ♥ Anna lapsele valikuvõimalus, siis ta tunneb, et tal on ka otsustamisõigus. ♥ Need lapsed vajavad rahulikku väliskeskkonda, stiimuleid ei tohi olla palju. Näiteks võiksid olla asjad, millega ta korraga tegeleb ühte värvi, ühte liiki, ühest materjalist. ♥ Õpeta last ennetama probleeme, võta ta ärevast olukorrast välja. ♥ Õpeta talle turvalisi emotsioonidega toimetulekuviise, olles ise ka eeskujuks. ♥ Selgita lapse kaaslastele tema eripära, täiskasvanute juuresolekul. ♥ Kui teil on midagi rutiini- ja päevakava välist plaanis, siis seleta lapsele ette, mis toimuma hakkab. ♥ Proovi väljendada end temaga rääkides selgesõnaliselt, nt “Palun, pane pluus selga. Palun, tee seda.” Üks selge palve korraga. ♥ Kui ta saab millegagi ilma käskluseta hakkama, siis kiida teda. Neid erilisi lapsi peab kiitma topelt ja siis veel topelt ja siis veel topelt. ♥ Anna talle aega, ära nõua liigset kiirustamist. ♥ Toeta last ja ole tema jaoks olemas. ♥ Ütle talle mitu korda päevas, kui väga sa teda armastad. Muide, Matu juba vahest tuleb minu juurde ja ütleb väga salakavalalt “Ma armastan sind”. See teeb seest nii soojaks! ♥ Võimalda talle üksiolemist; proovige kasutada vaikuseminuti harjutusi. Link ja Link ♥ Kui laps tunneb, et miski teda ärritab kohe nii väga, et ta karjub, siis las tal seda teha nii kaua kuni ta ei lase endaga suhelda. Kui see hetk tekib, siis paku talle võimalust karjumine õue saata. Hiljem, kui on õue mineku aeg, saab selle üles otsida. Meil toimis näiteks omal ajal see, kui laps oli hüsteerias ja piisavalt sellest välja tulnud, siis võtsime jonni või nutu kõhust välja ja viskasime õue. ♥ Kui laps teeb midagi valesti, siis mittesoovitud käitumise puhul paku muud varianti ehk keelamise asemel ütle, mida tegema peab. ♥ Paku võimalust koos erihuvidega tegelemiseks, tehke neid koos.

Miks ma seda teen? Mul on vähene kokkupuude, olen näinud lähedalt paari last, kellel erinev diagnoos. Olen näinud lapsi erikoolis ühe pooliku päeva. Olen olnud tugiisik ainult mõned päevad kolmele lapsele. Ma ei tea ju mitte midagi sellest, kuidas erivajadustega vanemad päevast-päeva selles maailmas on, kui raske neil on. Piisab vaid ühest “veast” süsteemis ja kogu nähtud vaev haihtub õhku. Ma räägin seepärast, et neid lapsi nähtaks. Nad on olemas ja vajavad ekstra tähelepanu. Need emad-isad on olemas ja vajavad mõistmist. Teadlikkus teeb ainult head.

Kui Sa, armas lugeja, loed seda ja tead sellest maailmast rohkem ja soovid jagada oma lugu, siis tee seda. Tõstame koos teadlikkust ja oleme üksteisel olemas.

Mariann

2 kommentaari postitusel “Autismispektrihäire ja ATH diagnoosiga lapsed

  1. Soovitused on head aga ka Ath lapsed on erinevad ja erinevad ka käitumiselt, iseloomult. Ja nagu ka iga lapse puhul, mõjuvad erinevad reeglid, sõnad jne. Minu lapsel on ath ja autismispektrihäire,kõnehäire. Samuti ei pea õigeks, et pole lapsel vaja diagnoosi ja arstidele ei lähe- paljud lapsevanemad ei tee seda ja laps jääb ilma vajaliku abita :teraapiad ja kooli jaokski oluline. Mina võtan oma erilist last, kui last kes tuli mind õpetama: kuidas olla mõistvam, armastavam. Mulle meeldib, et ta on just see kes ta on. Mul on lisaks veel lapsi. Raskusi on olnud sellel teel ja pigem inimeste mõistatusest, empaatia puudub paljudel- kui sul ei ole ühiskonna normidele vastavalt käituvat last. Eriti raskeks läheb puberteedi eas, kui neid lapsi halbadeks kiputakse liigitama ja teiste lastevanemate hukkamõistu saad. Keeruline ja teadlikust on vähe. Teadlikud on enamasti inimesed, kellel on kokkupuude või on end kurssi viinud. Kui palju nutetud pisaraid, jooksmist ja mitte mõistmist ja halbu pilke olen näinud. Üritasin isegi blogi pidada just oma erilisest lapsest, kuna infot väga palju polegi. Õppisin ka ise tugiisikuks, et tulevikus mõnele lapsele toeks olla nagu mu lapsel on tugiisik suureks toeks. Aga idee on hea, teadlikust on vaja tõsta, et neist lastest kasvaksid täisväärtuslikud inimesed ja oma roll on ka ühiskonnal.

    1. Oh, nii tore lugeda sinu vastust. Ma tegelikult ikka usun ka, et lapsel on palju kergem, kui on diagnoos. Kahju, et ma ei suutnud seda kirjutades edasi anda. Aga tõesti, diagnoosi saamine ei ole sildi saamine nagu paljud kardavad. Vaid laps saab siis palju hüvesid ja ka põhjus on teada, miks laps just nii käitub.

      See on nii õudne, aga tõsi. Neid peetakse “halbadeks”, sest ei osata ega ka väga ei taheta tegeleda. Mitte just kõik, ma näinud mõlemat poolt.

      Ma oleksin väga rõõmus, kui Sa jagaksid oma lugu ka meie lehel. Aga saan aru, kui see on Sinu jaoks raske.

      Ma soovin teie perele kõike head sel alanud aastal! ♥️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Mis on elus tähtis?

K jaan. 15 , 2020
Oeh, okei. Mul oli sel nädalal väga raske hetk. Jälle. Vaatasin sarja, kirjutasin eelmist postitust ja siis järsku sai õhk otsa. Kirjutasin Taavile, tahtsin öelda, […]

Sarnased lood