Oeh, okei. Mul oli sel nädalal väga raske hetk. Jälle. Vaatasin sarja, kirjutasin eelmist postitust ja siis järsku sai õhk otsa. Kirjutasin Taavile, tahtsin öelda, et mul on halb. Aga küsisin hoopis, millal ta tuleb. Tal läks kauem tööl, kui tavaliselt ja kui ma sain aru, et ma pean ise lastele järele minema, siis hakkasin vaikselt nutma. Kirjutasin Taavile, et ma nutan. Ja ta nagu rüütel ikka, helistas oma töö ajast. Kuulas mu ära, ma nuuksusin midagi talle seal. Hakkas nagu parem. Läksin pesema. Seal sai jälle õhk otsa, enam pisaraid ei tulnud. No ei tule, nii tahaks nutta. Mõtled, siin ma olen ja hakkasin nutma jälle. Vannitoas, nutan. Mis ema ma olen? Mis inimene ma olen? Ei saa oma eluga hakkama. Tead, see pole esimene kord, kui ma vannitoas nutan, aga esimene kord, kui ma tunnen end selle pärast süüdi või imelikult. Siis nutsin selle pärast, et ma nii end tunnen. Olgu. Huhh, hakkas kergem, aga samas nagu mitte. Nutsin veel, seekord lihtsalt sellepärast, et miljon küsimust, olukorda, mõtet tuli korraga pähe ja ma ei saanud midagi aru ja see, et ma ei saanud midagi aru, ajas mind nutma. Sain pesust välja. Siis nutsin selle pärast, et mul on silmad paistes ja mis minust lasteaias arvatakse. Ema, kes ei saa ilmselgelt hakkama. Nutan veel. Siis ei leia ma kammi üles. Nutan veel. Siis ei leia ma deodoranti üles. Nutan veel. Siis kirjutasin oma sõbrannale või juba kirjutasin enne.. vot ei mäleta täpselt enam. Sõbranna oli nii armas. Nutsin veel, sest miks ta on nii armas, ma ju ei ole üldse väärt seda. Pärast enam ei saanud aru, kas nutsin. Pisarad lihtsalt voolasid ja ma ei saanud midagi aru, mis toimub. Noh. Ma pole ekspert, aga ma kardan, et see oli järjekordne paanikahoog. Sõbranna tuli pärast tööd minuga lasteaeda, mina läksin ühe lapse juurde, tema teise ja riietumine ja kojuminek oli kõigi aegade kiireim ja normaalseim. Isabel pani väiksemaid topse ilusti suurematesse topsidesse ja ta oli nii tubli, et oleks tahtnud veel nutta. Siis hakkas ta lilli lugema 1,2,3. Tahtsin jälle nutta. Miks mina ei ole talle neid õpetada saanud? Süütunne jälle. Aga nutta ei saanud. Pärast läksime koju ja sõbranna oli nii kaua meiega kuni tuli Taavi koju. 

Miks ma sellest üldse patran? Ma ei tea ausalt, mis mul viga on. Vist tähelepanuvajadus. Tegelikult pole. Ärge minuga päris elus rääkima tulge 😀 Olgu, see natukene nagu nali. 

Hakkasin lihtsalt mõtlema, et mis on praegu minu elus hästi. Väga raske on kuidagi leida neid asju, sest mina olen see, kes kunagi päris rahule ei jää. Mul on ausalt maailma parim sõbranna. Mul on minu kaks imelist last. Jess, ma päriselt mõtlen seda. See rongisõit Tallinnasse ikka aitab hästi. 😀 Mul on väga mõistev abikaasa. Ma õpin praegu nii lahedat asja ja ma unistan iga päev nii palju. Ka midagi, mida ma olen kartnud teha. Sest ma nagunii ei saa oma unistusi tõeliseks teha, milleks siis unistada? Täitsa vale. Kui ma veel otsiks, siis äkki leiaks veel midagi. Aga ma ei hakka suruma ka. 

Miks mul siis need paanikahood käivad. Tead, ma ei tea. Ma pole veel leidnud seda põhjust. Või noh olen ka vist. Tegelen sellega, aga viimasel ajal on kõike liiga palju. Ma hüppasin eelmine aasta lõpp tundmatusse vette, läksin töötukassasse, läksin praktikale, mis ikka veel käib. Valisin uue eriala. Käin kaks korda nädalas koolitusel terve päeva. Käime abikaasaga kaks korda nädalas rahvatantsus. Teeme pea iga päev oma poolikus korteris remonti. Me oleme mehega õhtuks nii läbi, et kui ma hakkame lapsi kell 20-21 magama panema ja nad alles kell 23 jäävad, siis meie magame vist küll juba enne neid. Tundub ikka tegelikult väga suur ettevõtmine ja pole ime, et vahel katus sõitma läheb. Sest selle tempo juures pole aega, et rääkida või isegi mõelda natukene, mis päeval üldse juhtus. 

Ma olin üle nelja aasta kodune. Natuke üle 3 aasta olin lastega päevast päeva koos kodus, sest Matu läks lasteaeda alles 3-aastaselt. Siis oli veidi parem olla, aga süütunne, et laps aias ikka näris. Kuigi see oli minu valik ja ma oleks veel teise lapsega ka nüüd kuni 3 a kodus olnud, aga enam ei kannata lihtsalt, nii mõistus kui rahakott. Kõigi meie heaolu nimel läksin ma nüüd maailma jälle avastama. Ja mulle meeldib. Aga vahest tahaks jälle olla lastega päevad läbi kodus olla, ”mitte midagi teha”. S.t. ei taha end siis võõrastesse olukordadesse panna, tutvuda uute inimestega, rääkida nendega, kuulata neid, õppida midagi uut. Eeee seda teha, mida “normaalsed” inimesed teevad.

Tere tulemast minu maailma. Selline ma olen. Siit ma tõusen nagu fööniks tuhast! 😀 

Kes veel end nii tunneb? On veel kedagi nii keerulist inimest olemas kui mina? 😀

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Hirmul on suured silmad

T jaan. 28 , 2020
Millest kirjutada.. Mul on hetkel mega intensiivne õppimisprotsess käsil. Ma õpin niii palju, et ma tunnen end täiesti läbi. Ma pole harjunud üldse õppima, s.t. […]

Sarnased lood