Millest kirjutada.. Mul on hetkel mega intensiivne õppimisprotsess käsil. Ma õpin niii palju, et ma tunnen end täiesti läbi. Ma pole harjunud üldse õppima, s.t. ma istun terve päeva pingil, kuulan 100%, mida mulle räägitakse, analüüsin ja samal ajal kuulan veel uut infot, mis peale tuleb. Lapsena oli lihtne, isegi ülikoolis pärast keskkooli oli lihtne. Miks? Kui lapsel tekib mingi muu mõte pähe, siis ta mõtleb sellele. Vaatab aknast välja ja unistab. Kuna ma koolis polnud eriline õppija, sesmõttes, et kõik kodused ülesanded tegin ma tunnis ära, nii palju kui jõudsin või siis ka vahel vahetunnis kiirelt enne koolitundi.. või siis pärast tundi või mingi igava tunni ajal.. Ja ma sujuvalt viisin selle harjumuse edasi ka ülikooli. Ainult sellise vahega, et ma väga ei õppinud koduski, sest et ma käisin tööl. Ma tegin kõik asjad kohe koolis ära, sest et oli vaja, mitte et ma hullult olin põnevil ja tahtsin õppida, eks. No nüüd on lugu teine ja olla 100% kuskil sees, panna oma mõtted kõrvale, on tore, aga väsitav.

Miks ma sellest räägin? Sest ma tunnen, et ma hüppasin lihtsalt pimedas kuskile sügavale vette ja nüüd on selline tunne, et uju või upu. Ma nii väga tahan õnnestuda ja päriselt olla parim, kes ma olla suudan. Ja ma tean, et ma pole selles ainus. Pärast laste kasvatamist koduses õhkkonnas nii pikki aastaid, istudes kuskil facebooki beebigrupis ja lihtsalt kuidagi ellu jäädes on kohutavalt raske võtta endas julgus kokku, et astuda välja päris inimeste sekka.

Minu suurim hirm oli, kuidas ma suudan olla samal ajal hea ema, hea naine, hea töötaja ja siis sealjuures ise ka õnnelik ja tasakaalus olla. Ma täpselt veel ei tea, mis see saladus on, aga kindlasti aitab see, et ma ei kasvata lapsi üksi, sest neil ju tegelikult on ka isa olemas. Isa, kes pole nendega tegelikult saanudki nii palju koos olla kui nüüd. Lihtsalt selle pärast, et kui mina olen praktikal või koolitusel ja lapsed on haiged, siis on tema see, kes koju jääb. Ausalt alguses oli see hirmutav ja veider, sest mina olin ju see üks ja ainus, kes neid põetas päevasel ajal ja järsku kõik muutus. Ärge saage valesti aru, Taavi on parim isa, keda ma üldse näinud olen, uskuge mind. Aga lihtsalt tal pole olnud vajadustki koju nendega jääda, sest mina ju olin olemas. Ma näen, kui õnnelik Taavi ise ka on, et ta nüüd kuidagi rohkem panustab või näiteks ma tulin eile koju ja Taavi oli teinud koogi! (Mis on juba üsna tavaline tegelikult 😀 ) Ma näen ka seda, kuidas lastel on issiga suurem side tekkinud. Näiteks rõõmustab mind see, kui mind koju tulles issiks kutsutakse, sest noh lastel läheb sassi. 😀

Mul on olnud ka tagasilööke, kus ei taha kuskile minna ega voodistki välja ronida, aga samas ma võtsin seda nii, et olgu. Ma ärkan, teen oma hommikused rituaalid ära, astun uksest välja ja lihtsalt lähen. Kas ma jõuan sinna või mitte, ma olen andnud endast parima. Ja ma jõudsin sinna ja sain jälle uusi teadmisi ning ausalt see meie grupp on ka väga armsaks saanud, sest nad on nii toetavad ja ausad. Ma üritan võtta neid hetki, kui laineid elus. Kui ma täna tunnen, et lained on kõrgel ja mina nende all, siis ma tean, et see torm möödub ja ühel hetkel olen ma seal laine harjal. Ma ei ole siia punkti jõudnud kergelt, see on ikka aastaid aega võtnud. Mind on aidanud ausalt üks ingel, mu kallis-kallis sõbranna ja kui mul poleks sellist abikaasat, siis ma ei tea, kus ma praegu oleks. Seega, kui Sina nii veel end ei tunne, siis see on okei. Usu mind, Sa jõuad ka siia.

Kuidas? Ma ei tea. Ma lihtsalt olen aksepteerinud seda, kes ma olen ja kust ma tulen ja see, millises keskkonnas ma kasvasin (Alkoholismi pealtnägija, sohilaps, tunne, et ma ei kuulu kuskile, et mul pole juuri jne) tegelikult ei tee minust seda, kes ma olen. Perse, see on olnud raske tee! Sa pole ei ohver ega kurjategija, sa pole süüdi ega süütu, sa ei saa valida seda, kuhu sa sünnid. Aga sa saad valida, kes sa oled! Sinus on see jõud. Ümbritse end inimestega, kes astuksid “tulle”, et sind päästa. Ja vastupidi, kellele oled sina nõus olemas olema 24/7, kellelt sa ei oota vastuteenet ega pea mingit excelitabelit peas, et kui palju kordi tema sind aidanud on.. God, selliseid inimesi eksisteerib!

“Fun” fact! Läbisin just esmaabi ka ja mind hämmastas, et 60% kogu häirekeskusesse helistajatest ei julge ega ole nõus inimest päästma. Ma pole ka süüst puhas, sest ma ütlesin end tutvustades kohe, et ma ei julgeks kedagi elustada või puutuda ja ootaksin, et keegi teine teeks. Aga kui minusuguseid on niii palju, siis ma ei saa seda endale lubada. Ja sina ka mitte. Nii esmaabi andmisel kui ka muul ajal.

Okei, ma ei tea üldse, kuhu ma nüüd jõudsin selle postitusega, aga eesmärk oli see, et hinga sügavalt sisse, loe viieni ja lihtsalt tee seda, mida tegema pead või mida teha tahad. Kõik möödub. Ja usu mind: kõik, mis sa teed, tuleb ringiga tagasi. Nii hea, kui halb.

Mariann

Kui laps jääb issiga, eks😄

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

D nagu depressioon

P veebr. 9 , 2020
“Nii vahva, et sa olemas oled”, ütles hiljuti mu 3-aastane poeg teadmata, et neil päevil olen maadelnud tundega, et võib-olla oleks tõesti lihtsam mitte olemas […]