“Nii vahva, et sa olemas oled”, ütles hiljuti mu 3-aastane poeg teadmata, et neil päevil olen maadelnud tundega, et võib-olla oleks tõesti lihtsam mitte olemas olla. Näiteks olen vaadanud koduaknast välja mõeldes, et hüppaks alla, aga pole mõtet, sest me ei ela piisavalt kõrgel ja jääksin ainult vigaseks. Mul on kahju, et pean tegelema selliste teemadega ajal, kui mu lapsed on väiksed. Tahaksin osata seda kiirelt mööduvat aega rohkem nautida, nagu osa soovitab. Ainult et sageli ma ei naudi seda, vaid soovin, et see mööduks veelgi kiiremini. Et lapsed saaksid rutem iseseisvaks, sest nende ema ei jaksa tihti ema olla. 

Vaatasin hiljuti kaasaga perekeskuse videot pereelu etappidest. Videos jagati soovitusi, kuidas erinevate perioodidega paremini toime tulla, millele tähelepanu pöörata. Soovitati võtta aega iseendale ja partnerile, et oleks energiat, mida lastele suunata. Eks me püüame ka seda soovitust rakendada. Otsime jõudumööda võimalusi oma tassi täitmiseks: kutsume pereliikmeid appi, leidsime lõpuks lapsehoidja. Mina tegelen hobiga, turgutan vähehaaval oma vaimset tervist ja muudki veel. Kuid ikka ja jälle ja jälle ja jälle ma taban end tühja vahtides mõtlemast, et ma lihtsalt ei jaksa enam. Vahel muudab jõuetus mind maruvihaseks: tahaks midagi lüüa ja visata, karjuda, jalgu trampida. Vahel tahaks hoopis maas lebada ja nutta, aga pisarakanal on umbes, ei saa. Mõnikord tahaks tõmmata teki üle pea ja tulla välja alles siis, kui keegi veendunult kinnitab, et nüüd on ausalt lihtsam.

Vahel ei ole kõige raskem isegi siis, kui on kõige raskem. Mõnikord on pill veelgi mõrum siis, kui ma otsustan jagada kübekest sellest, mida tunnen. Kui keegi näiteks küsib, kuidas läheb või kui isegi ei küsita, vaid ma sõidan teise linna arstikabinetti, et ise rääkida… ja kui siis tunnen, et mind ei usuta. Vot see on vahel hoopiski raskem. Et ma ületan hirmu, mis mind valdab oma tõeliste tunnete ja käekäigu jagamise suhtes ja pean hoopis hakkama enda vastas seisvat inimest veenma oma tunnete ehtsuses. 

Mõnikord tajun imestust: mul on ilusad ja terved lapsed, armastav abikaasa, katus pea kohal, leib laual, auto, terved ja puhtad riided seljas, mul on sõbrad ja sugulased. Mul on justkui kõik olemas. Suur hulk inimesi peab palju vähemaga toime tulema. Kuskil võitlevad väikesed lapsed haigevoodis oma elukese eest ja nende vanemad annaks ilmselt kõik, et oma lapse asemel võidelda. Ja siis olen mina väites, et mul on nii talumatult raske, sest… lihtsalt on. Imestan vahel isegi – mul on ju tõesti kõik olemas. “Kõigil on vahel raske, püüa ikka elu helgemat poolt näha,” olen vahel vastuseks saanud.

Veel aasta esimesil päevil võtsin ette märkmiku täitmise, et tänutunnet praktiseerida – kas see siis ei aita? Mitte eriti, jah. Selliste eneseabi võtetega on nii, et iga uus algatatud n-ö projekt on uus võimalus endas pettumiseks. Vähemalt praeguses pessimistlikus meelelaadis paiknedes. Pessimism, nagu ma õppinud olen, on üks enesekaitse vorme. Et kui ma ootusi kuigi kõrgele ei sea, ei looda kellestki ega millestki suurt midagi – või kui loodan, siis igaks juhuks mõtlen kõrvale ka paar kehvemat stsenaariumit – pole ka pettumus nii suur. Aga mis siis? Pettumine ju ongi elu osa, kõik pettuvad vahel. Nojah, aga kui neid pettumusi muudkui koguneb, siis kaobki ühel hetkel sära silmist ja värvid vikerkaarest.

Mis mind pettuma paneb? Kui eilne oli näiteks üsna raske, siis mõtlen ikka, et äkki homne on parem. Uuel päeva hommikul jääb aga näiteks kampsunihõlm nurga taha kinni, kööki jõudes näen nõusid, mis jälle pesemist vajavad, vannitoa peeglist vaatan oma väsinud nägu ja juba tunnengi, et olen pettunud, sest lootsin uuest päevast enamat. Tervena ma neid asju millegi kontimurdvana ei tajukski, aga kui kontroll oma meeleolu üle pole enda kätes, võivad väga tühised asjad suurt mõju avaldada.

Kuidas seletada tunnet, millest ma sageli isegi aru ei saa? Vahel ei juhtugi midagi: eile oli tore, aga täna ärkan ja kõik on valesti. Keegi pole süüdi, lihtsalt on paha ja raske ja miski eriti ei aita. Vahel on viis päeva järjest täitsa normaalne olla, aga kuuendal päeval on kõike muud kui normaalne. Kehva ilmaga on ka suurem võimalus halvaks enesetundeks, aga vahel vaatan hingematvalt ilusat päikeseloojangut ja tunnen end tühjemana kui tühi tass. 

Ma jagan oma kogemust, sest ma lihtsalt ei taha halva mängu juures head nägu teha. See on lisakoorem, mida ma ei soovi kanda. Uskumatult energiakulukas on teeselda, et saan paremini hakkama, kui ma tegelikult saan. See on depressioon ja depressioonil on sada nägu. Depressioon võib naeratada ja olla salakaval. Inimesed selle haigusega võivad olla täiesti toimivad ühiskonna liikmed: käia tööl, elada pereelu, aktiivselt sotsialiseeruda. Nagu mina. Meeleoluhäired ei võrdu alati oma elamisse sulgumise ja nurgas nutmisega, kapseldumisega. On kõike, tegelikult ja ega mina oma kogemuse abil ei oska möödaminnes depressiooni ära tunda. Enda puhul olen täheldanud, et depressioon ei ole alati kohal. Ja vahel tuleb ta üsna ootamatult ja lahkub ruttu, aga oma kiire külaskäigu ajal suudab mu nii tühjaks imeda, et enda jalule seadmine võtab aega kordades kauem, kui kukkumine.

Kirjutasin eelnevad lõigud valmis mõne nädala eest, kui sohu mind jälle endasse imes. Vahepeal olen jälle vaikselt end püsti ajanud. Püüan elada päev korraga. Headel päevadel üritan võimalikult vähe keskenduda halbadele. Paljud päevad on mingisugune segu heast ja halvast: kord domineerib üks, siis teine. Aga ma peaaegu kunagi ei otsusta ega vali, kuidas end tunnen. Jagan, sest tunnen, et vaimse tervise karikas pole veel täitunud. Tunnen, et depressioon on ikka veel stigmatiseeritud. Samas on pinnas hetkel soodne, ma ei julgeks eales olla esimene, kes otsa lahti teeb. Usun, et inimesi, kel depressiooniga oma kogemus, on rohkem kui välja paistab.

Tahan oma kogemust jagada ka selle pärast, et ma pole lihtsalt ükskõik kes, vaid väikelaste ema. Noore emana tunnen meeleoluhäireid ümbritsevaid stigmasid veelgi jõulisemalt. Väikeste lastega kooskasvamine peaks linnalegendi järgi olema elu ilusaim aeg: roosa, pehme, magus pilv. Kindlasti on lapsevanemaid, kellel ongi nii. Ja tegelikult on igaühe kogemus individuaalne, ka ühe pere liikmete seas. Mina tunnen siiski rohkem kui meeldiks emalikku süüd oma tunnete pärast. Sest minu kogemus on justkui kõrvalekalle normist. Aga mis on üldse normaalne: kõik või mitte miski? 

Lugesin esimese lapse beebiajal kaasa poolt kingitud raamatut eesti emade kogemusest sünnitusjärgse depressiooniga. Pojake oli siis veel täitsa pisike ja ka minu algus emana polnud lihtne. Lugedes teiste emade lugusid tundsin enamasti siiski kergendust – minul õnneks küll nii hullusti pole. Ega tol hetkel ei olnudki, aga ilmselt ajas sel ajal end mulda seeme, mis praegu depressiooniks võrsunud on. Ühest küljest tabas diagnoosi kuuldes rahu – see pole ainult minu peas. Samas tunnen ka hirmu jagamise ees. Ei karda enda, vaid teiste reaktsiooni pärast. Muidugi saan ma valida kellele ja kui palju ma jagan. Aga seletasin juba eelnevalt, miks pean jagamist vajalikuks. Muretsen vist pigem selle pärast, et kui oma loo mustvalges lugejateni toon, siis löön sellega ise endale templi otsmikule peletades sellega inimesi hoopis eemale. Kummaline, kuidas emaks saamine on lisaks suurimale armastusele toonud mu ellu ka keerulisima võitluse iseendaga. Ja sama kummaline on mõte, mis aitab mul neil madalail hetkil endas jõuraasu leida: emana vastutan oma laste heaolu eest tundes paralleelselt, kuidas lapsed oma olemasoluga justkui kannavad mind veepinnal.

2 kommentaari postitusel “D nagu depressioon

  1. Soovin Sulle jõudu ja jaksu võitluses depressiooniga ning tahan Sind tunnustada oma kogemuse jagamise eest! Nii saabki depressiooniga seotud stigma väheneda kui rohkem inimesi julgevad sellest rääkida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Minu nipid rahumeelseks vanemluseks

N veebr. 13 , 2020
Ma olen ema olnud 4 aastat ja 5 kuud. Suurema aja sellest pole ma suutnud olla rahumeelne, kannatlik. Olen olnud kuri ja mõttetult nõudlik nii […]

Sarnased lood