Ma olen ema olnud 4 aastat ja 5 kuud. Suurema aja sellest pole ma suutnud olla rahumeelne, kannatlik. Olen olnud kuri ja mõttetult nõudlik nii laste kui enda suhtes, tasakaalutu, järjepidevusega mitte hiilanud ema. Tänaseks päevaks olen leidnud endas tasakaalu, olen rahulik ja kannatlik. Küll mitte alati. Aga ma tunnen, et me inimestena teeme vigu. Tihti me ei andesta endale või on andestamine raske. Muidugi on ka inimesi, kes proovivad õigustada oma käitumist või ei leia, et teevad midagi valesti. Eks ma olen olnud ka seal. Just selle pärast, et väga raske on endale ja oma tehtud tegudele otsa vaadata. Ja mitte lihtsalt vaadata, vaid ka muuta end. Samas ma ei leia, et me peaksime endale liiga tegema. Me anname endast alati parima.

Kuidas ma siia jõudsin

Kuna mu lapsepõlv polnud kerge, siis ma olen üritanud kõike paremini teha. Ma läksin teise äärmusesse, mis polnud hea. Ma kaotasin iseenda. Minu jaoks olid lapsed number üks, siis mees ja siis mina seal kuskil. Täiesti vale! Täna olen mina number 1, siis minu suhe abikaasaga ja siis meie lapsed. Kui mina olen õnnelik, on mu lapsed õnnelikud. Kui vanemate suhe on korras, siis on lapsed õnnelikud. Tegelikult me ju teeme seda kõike sümbioosis, et kõik õnnelikud oleks.

Mind aitasid erinevad raamatud ja Facebooki grupp “Positiivne ja rahumeelne vanemlus”, mille admin on Tanel Jäppinen. Tema tasuta veebikursused aitasid mind kõige rohkem. Kui ta ütles ühes videos, et tema naisel on depressioon, siis ma nutsin. Sest et tema mehena aksepteerib ja saab aru ja tahab olla parem vanem ja parem abikaasa, et ka naisel oleks kergem. Ma näitasin seda oma mehele, sest ma olin nii õnnelik, et ta seda ütles. Sest siis ei räägitud depressioonist. (Kas täna räägitakse? Kas suhtumine on muutunud?) Ja tegelikult selle pärast hakkasin ma rohkem süvenema sellesse, mis on tema põhimõtted. Ma pidin muutma oma mõtlemist no ikka üsna juuretasandil. See teekond on võtnud aega 2 aastat. Siin on veel lisaks üks link, mis on annab mitmeid “tööriistu”.

Sellega on naljakas lugu. Teekond on olnud tõesti pikk ja iga tõusu peal ma vaatan tagasi ja mõtlen: “Oh, kas ma nüüd olen kohal?” ja siis tuleb mõõn. Hetkel olen ma tõusu peal, pärast kuskil 3 nädalat mõõna. Ja see postitus siin on olnud mul ootel detsembrist saadik, aga lihtsalt tundus silmakirjalik seda üles panna. Sest vahel ma tunnen, et ma olen viimane inimene, kes oma nippe teistele peaks edasi andma. Ma ei suuda alati jääda rahumeelseks, rahulikuks ja kannatlikuks.

Minu nipid

  • Kontrolli, et sinu tass oleks täis. Esimene asi, millest alustada. Minu tassi leidmine ja täitmine võttis kaua aega. Võtsin selle teekonna väga kannatlikult ette. Hakkasin vaikselt võitlema süütundega ja selle tundega, et uksest välja minnes olen halb ema. Hakkasin nõudma endale oma aega, lapsed läksid mehega paariks tunniks õue. Alguses ei jõudnud ma midagi tehtud, mis plaanis, sest ei osanud kuskilt alustada. Tahtsin lihtsalt istuda ja olla, vaadata filmi, lugeda raamatut või koristada. Aga andsin endale teadlikult aega ja mõistsin, et ühel ilusal päeval jõuan nii kaugele, et oskan seda aega nautida.
  • Paarisuhe peab olema korras. Tee endale selgeks, mida sa teiselt poolelt ootad. Ütle talle ka seda. Meie suhe polnud ühel hetkel enam suhe, vaid eksisteerimine. Meid aitas ühine projekt: remont. Kolm nädalat järjest tegime ilma lasteta pärast mehe tööpäeva hilisööni remonti. Ega me suurt ei rääkinud, aga see polnudki tähtis. See aitas ka meie suhte tagasi rööbastele.
  • Tehke koos nimekiri muudatustest või kokkulepetest. Meie tegime nimekirja, millal me koos kahekesi oleme ja mida me peaksime koos tegema hakkama. Leppisime kokku, et lähme rahvatantsu tantsima. Me õpime üksteist tundma täiesti uuest küljest ja see on põnev.
  • Ära tee endale etteheiteid. Kui midagi läks valesti, siis mõtle, mida sa teinekord teisiti teha saaksid. Ära heida endale aastaid ette seda, et näed, ükskord läksin nii närvi, et karjusin ja andsin laksu tagumikule. Jah, see pole okei, aga ennast sitasti tundes ei tee sa endale ega kellelegi head.
  • Õpi ennast kontrollima. Enesekontroll on lastele üks väga vajalik oskus. See määrab ära nende tuleviku. Kui sina ei suuda end kontrollida, kuidas peaks see väike inimene seda suutma. Link ühest väga põnevast uuringust!
  • Anna endale andeks. Päriselt ja siiralt. Mina näiteks joonistasin ennast, kõikide oma vigadega. Kui sa joonistada ei oska, siis pane kirja, mis on sinus head, mis vajab veel tähelepanu ning mida sa kahetsed. Ja anna endale andeks.
  • Leia endas tasakaal. Minu jaoks kõige raskem ja tasakaal tuleb leida enne olukorda, mis seda veel rohkem ohtu seab. Mis hoiab sind tasakaalus, mida sa vajad? Ürita see leida enda jaoks ja oma ellu rohkem tuua.
  • Tee ühte asja korraga või jaga oma kodused ülesanded mitme päeva peale. Need päevad, kus hommikul ootab masinas puhas pesu ja järgneva päeva jooksul saab kolm masinatäit puhtaks, kuivaks ja kappi, on pigem haruldased ja nad võiksidki nii jääda. Ma tunnen end kui supermom pärast sellist päeva, aga vanemana pole minust enam kasu. Kui minu energia on suunatud ainult to-do-listi ja nii veel mitu päeva järjest, siis lõpuks olen ma üks väsinud, õnnetu, kuri ja kergelt plahvatav kogu. Minul on abikaasaga vedanud ja tema teema on näiteks nõudepesumasina täitmine ja tühjendamine ning pesu pesemine. Minu teema on söögitegemine. Vastavalt elukorraldusele me jagame või muudame ülesandeid.
  • Kui sa oled keerulises olukorras, siis lülita kõik muud mõtted välja. Ma mõtlen tihti enda seatud kohustuste peale – koristamine, söögitegu, meilidele vastamine jne. See ajab mind topelt endast välja, kui ma tol hetkel plaanisin tegeleda nt pesuga (ja siis veel 3 ülesannet, mida peab järjest kohe tegema, et saaks päevas kolm masinatäit pestud) ja laps otsustab, et tal vaja jonnida sellepärast, et ta ei saanud seda tassi, mida ta tahtis ja ma just valasin piima valesse tassi ja siis ta viskab selle vastu maad.. Ok, las see pesu siis ootab. Mul on siin praegu üks õnnetu laps, kes ei suuda otsustada, mida ta tahab ja ei oska oma tunnetega toime tulla. Pole midagi. Koristame koos, paneme tassi nõudepesumasinasse, peseme ära või täidame uuesti. Kohal olla selle lapse jaoks keerulises olukorras on tegelikult number 1. Mis teha, nad vajavad meid.
  • Hinga häälega. Sa ei saa mitte kuidagi antud olukorda muuta, kui sa ei rahune. Mind aitab väga see, kui ma hingan (ja pööritan silmi, sorri lapsed) kõvasti ja pikalt läbi suu sisse ja välja (ja vaatan oma last sellise näoga, et kohe plahvatan.. ma arvan. Ma oma nägu ei näe 😀 ) Ma pööran korraks oma hingamisele tähelepanu, korrastan peas mõtted ja siis alles tegutsen.
  • Ütle, mida sa mõtled. Nii mehele kui lastele. Minu neljane saab juba hästi aru ja kahene ka vist, et kui emme ütleb: “Nüüd küll aitab. Ma saan kohe väga kurjaks ja kurvaks. Anna mulle palun üks hetk.” Ma kogun end, nemad vaatavad mind nagu ilmaimet ja elu läheb edasi. Vahel tuleb nutt, kuigi ma ei poolda lapse ees nutmist, siis mis teha, juhtub. Nad on väga mõistvad. Kui ma nutan, siis nad tulevad ja kallistavad. (Vaatavad kui ilmaimet muidugi ka) Kui ma tahan teki all olla, siis ütlen, et palun andke mulle üks hetk ja nad annavad mulle selle hetke. Kõrvale seletan muidugi ka, miks ma nutan või miks ma pikutada tahan. Sest nad tegelikult ju küsivad ka.
  • Haa, viimane vägaa keeruline tegevus vanemaks olemise juures: rohu andmine.. Terve sügis-talv on olnud nad haiged. Mind on õnnistatud lastega, kes vihkavad arste ja rohtusid. Kreemi ei saa ka normaalselt peale määrida kuhu vaja ja kuidas vaja. Minu nipp on “Lobisen neid surnuks” no mitte päris surnuks, eks. Poisile meeldivad traktorid, hakkan rääkima neist ja palun tal ka rääkida. Küsin küsimusi. Samal ajal palun nt pikali minna. Siis seletan, mida ma teen ja miks. Vahel ikka mitu korda jutti nii, et tema pikutab, siis paneb jooksu. Siis tuleb tagasi pikutama ja paneb jälle jooksu. Ja siis me lobiseme ja samal ajal mina mängin arsti ja siis küsin, et kas oli hull? Ei. Aga teinekord ajan jälle enne pool tundi taga 😀 See lobisemine aitab ausalt iga asjaga. Lihtsalt räägi nii palju, et suust tuleb vahtu ja küsi nii lolle küsimusi kui võimalik ja tee lolle nalju. Kui on siirupi andmine, siis meil on alati mingi auhind – vesi või mahl, just! Sest tegelikult kõik siirupid ei maitse hästi, aga mahla me tihti ei joo ja see on auhind vahel tõesti. Mõnikord soovitakse vett. Aga kui sa ei usu, et auhind on vajalik, siis.. Küll mitte rohuvõtmise kohta tehtud uuring, siiski vahel on auhind vajalik Link!

Mis nipid teil tagataskust võtta on?

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Daniel Tammet "Sündinud sinisel päeval"

P märts 8 , 2020
Austame erinevust! Lugu autistliku geeniuse ebatavalisest mõistusest. Temast on tehtud ka dokumentaal “Brainman” (“Geenius” eesti keeles). Raamatu autor räägib oma elust nii soojalt ja siiralt, […]

Sarnased lood