Austame erinevust!

Lugu autistliku geeniuse ebatavalisest mõistusest. Temast on tehtud ka dokumentaal “Brainman” (“Geenius” eesti keeles). Raamatu autor räägib oma elust nii soojalt ja siiralt, et mul olid mitmel korral pisarad silmas ja naeratus huulil. Tema enda vanemad kasvasid üles rasketes oludes ja nad tahtsid jagada vanematena oma lastele armastust ja pakkuda turvatunnet, millega nad kindlasti ka hakkama said. Ema kohta ütleb ta väga tuttava lause, mis minu südant eriti kriipis: “Kahtlemata oli teda armastatud, kuid ta oli harva tundnud, et see armastus on südamlik. Tema lapsepõlvemälestused olid vastuolus emotsionaalse ebaselgusega isegi veel kolmkümmend aastat hiljem.” (Lk24)

Nelja aastaselt koges Daniel esimest korda epilepsia hoogu. Ta arvab, et tema lapsepõlve atakid kujundasid teda selliseks isiksuseks, kes ta on – geenius. Daniel toob näiteks kirjanik Lewis Carrolli, kellel oli ka epilepsia hooge ning ta kirjeldab raamatus “Alice imedemaal” ühte hetke, mis sarnaneb epilepilise hoo tekkimisega: “Alice`il polnud mahti peatumisele mõeldagi, kui ta juba tundis end langevat justnagu väga sügavasse kaevu. … “Tõsijutt,” mõtles Alice, “pärast niisugust kukkumist pole trepist allaveeremine mitte kui midagi! …alla, alla, alla. Kas see langemine ei lõpe siis iial ära?” (Lk55) Epilepsiast on võimalik välja kasvada, seda haigust hoitakse kontrolli all ka ravimitega. Daniel pöördub leheküljel 56-57 lastevanemate poole, kelle lastel on epilepsia ja palub neil end selle seisundi vallas võimalikult palju harida. “Mis kõige olulisem, sisendage oma lastele eneseusku, et nad oma unelmatest kinni hoiaksid, sest need on asjad, mis iga inimese tulevikku kujundavad.”

Järgmisena tsiteerin ma raamatust erinevaid olukordi, mis on autistlikule inimesele üsna iseloomulikud. “Mäletan, kuidas ma ükskord jopega klassi läksin, sest minu nagis rippus juba teise lapse jope, kuigi vabu nagisid oli veel küllaga, kuhu ma võinuks enda oma riputada.” (Lk59) Ta oli oma nagi välja valinud, selle ta loendas ja jättis meelde enda jaoks. Ta ärritus ja läks paanikasse, ega osanud midagi muud teha, kui minna jopega klassi. Oma esimestest kooliaastatest ei mäleta ta eriti midagi. Ta tundis, et teiste laste olemasoluga tuleb leppida ja neist ohutult lihtsalt mööda navigeerida. Ta ei suhelnud ega mänginud nendega. “Sagedasti hoidsin klassis seistes või kõndides käed rinnal risti. … Ükskord osutasin keskmise sõrmega ja minu üllatuseks tuli üks poiss minu juurde ja ütles, et ma vannun. “Kuidas saab sõrm vanduda?” küsisin ma.” (Lk60) Neil on väga raske mõista seda, nende maailm on lihtne – must ja valge.

Kindel kord on oluline

Näiteks Danieli koolis oli iga päev hommikupalvus. “See tugev korra ja rutiini tunne rahustas mind ja sageli istusin ma saali põrandal, silmad kinni, end tasakesi õõtsutades ja endamisi ümisedes – seda tegin ma tihtipeale, kui tundsin end pingevabalt ja enesega rahulolevalt.” (Lk60) “Kogu kooliaja valdas mind pidev ärevus. Läksin pabinasse, kui mingi kooliüritus, millest kõik pidid osa võtma, kuulutati välja pikemalt ette teatamata, või kui koolipäeva tavapärane korraldus muutus.” (Lk79) Talle oli väga oluline ette teada, mis toimuma hakkab. Tihti ajavad nad taga täiuslikkust ning kui midagi läheb valesti, on neil raske selle emotsiooniga hakkama saada ja sellest välja tulla. “Alati, kui ma kirjutasin, vaatasin hoolega iga tähte ja sõna ja punkti. Kui märkasin mingit plekki või viga, siis kustutasin kõik maha ja alustasin otsast peale.” (Lk61) Ta valmistus tihti vaimselt ette sündmusteks või olukordadeks, mis võisid aset leida, et erinevates olukordades rahulikuks jääda.

Danielil oli suur huvi raamatute vastu, ta eelistas entsüklopeediaid. Ta külastas nii tihti raamatukogu, et võitis isegi aukirja oma tubli lugemise eest. “Kui läksin oma auhinda vastu võtma, kummardus linnapea alla ja küsis mu nime, kuid ma ei kuulnud teda ja ei öelnud midagi, sest mul oli kange kiire loendada ta ketilülisid ja ma ei suuda eriti hästi kahte asja korraga teha.” See pani mind muigama, kui armas saab olla! Kui Danielil tekkis mingi huvi, näiteks lepatriinude vastu, siis võis ta lugeda kõiki raamatuid, mis rääkisid lepatriinudest. Ta tegi endale huvitava teema detailideni selgeks. Nii leidsid tee tema koju sajad lepatriinud, kelle eest ta väga kenalt hoolitses.

Suhtlemine on raske

Ei saa öelda, et tal empaatia täielikult puudus. Oskused suhelda kindlasti olid puudulikud ja see on ka suur probleem. (Ja selleks ei pea kindlasti kuskil spektris olema, ka tavainimestel on raskusi.) Teda kiusati koolis selle eest, et ta teistsugune oli ja ka selle pärast, et tal sõpru polnud. “Aspergeri sündroomiga inimesed tahavad väga sõbruneda, kuid see on neile väga keeruline.” (Lk91) Ta tahtis, et tal oleks sõber, kuid tal oli väga raske hoida silmsidet ja samal ajal kuulata teist inimest ja nendest aru saada. Mida vastu öelda või mida edasi teha. Kui ta rääkis, siis ilma pause pidamata, pikkade, katkematute sõnavooludega. Talle ei tulnud pähegi, et teisele osapoolele tähelepanu pöörata. See polnud selle pärast, et ta ebaviisakas oleks olnud, vaid “ta ei mõistnud, et vestluse eesmärk oli midagi muud kui rääkida sind kõige rohkem huvitavatest asjadest. … ” Teiste inimeste kuulamine pole mulle kerge. Kui keegi minuga räägib, tundub mulle tihtipeale, nagu püüaksin teatavat raadiojaama kätte saada ja suur hulk sellest, mida seal öeldakse, läheb mul peast sisse ja välja nagu segav kärin.” (Lk88)

“Keegi võib mulle ütelda: “Kirjutasin arvutis esseed, kui ma kogemata vajutasin vale nuppu ja kustutasin kõik ära,”…” (Lk89) Tema saab aru sellest nii, et keegi vajutas nuppu, mida poleks pidanud. Ja et ta kirjutas esseed, kui ta nuppu vajutas. Aga ta ei saa aru, et see nupp kustutas essee. Ta ei seosta seda nupu vajutust kustutamisega. Veel üks tore näide raamatust. Kui ta läks vestlusele, siis vastuvõtulauas olev daam palus tal istet võtta. “Ma teadsin, et ta mõtles sellega “palun istuge” – ega tahtnud, et ma ooteruumis mõne istme üles võtaks.” (Lk129) Me isegi ei mõtle, kui kujundlikult me suhtleme. “Lapsena ajas idiomaatiline keel mind iseäranis segadusse. Öelda kellegi kohta, et ta on under the weather (tunneb end kehvasti), tundus mulle naljakas, sest nagu ma mõtlesin, eks ole ju kõik inimesed ilma all? … “Ta on täna hommikul vist vale jalaga voodist välja tulnud.” “Miks ta siis õige jalaga ei välja ei tulnud?” küsisin ma.” (Lk179) “See on üldine probleem autistliku spektrumiga inimestele, põhjuseks meie mõtlemisviisi ja mõistmisprotsesside sõnasõnalisus.” (Lk239)

Daniel on hea näide sellest, et miski pole võimatu. Ta läks pärast kooli aastaks vabatahtlikuna inglise keelt õpetama võõrasse riiki, mille keelt ta ei rääkinud. “Muidugi tundsin ärevust eelseisva matka pärast, kartes, kas mu töö kujuneb edukaks või mitte. Kuid ometi oli ka midagi muud: põnevus, et lõpuks võtan oma elu ja saatuse enda kätte. Seesugune mõte pani mu hinge kinni.” (Lk133) “Autismihäirega inimesed võivad tuua palju kasu mõnele kompaniile või organisatsioonile, kuna neile on omane usaldusväärsus, ausus, kõrgetasemeline täpsus, märkimisväärne võime märgata üksikasju ning hea fakti- ja arvumälu.” (Lk163) “Selleks ei pea olema vigane, et teistest erineda, sest kõik inimesed on erinevad.” (Lk218) Seda ütles Danielile Kim Peek´i isa. Tema pojal on samuti savanti sündroom ehk ta on geenius, kellele sündides ei antud lootust elus hakkama saada.

Intervjuu David Letterman´iga, millest ta raamatus ka räägib. Leidsin ka Brainmani internetist, kahjuks väga kehva kvaliteediga. 23:41 algab kohtumine Kim Peek´iga, kellest on põhimõtteliselt tehtud film Rain Man.

Saate vist isegi aru, et ma olen vaimustuses sellest raamatust ja sellest inimesest. Soovitan teil kindlasti seda lugeda! Kavatsen jagada teiega ka teisi raamatuid, mida loen. Need soovitused leiate ka meie Instagrami kontolt highlight´ist nime all Raamatuklubi. Selle postituse kommentaaridesse või siis Instagrami postituse alla võite kirjutada oma mõtted. Mõnusat lugemist, armsad!

Mariann.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Ilus pöörane elu

E märts 9 , 2020
Kuidas me seda teeme? Ma olen nüüd kolm kuud käinud praktikal ja varsti saab koolitusperiood läbi ning lähen päriselt tööle. See mõte juba sellest on […]

Sarnased lood