Kuidas me seda teeme?

Ma olen nüüd kolm kuud käinud praktikal ja varsti saab koolitusperiood läbi ning lähen päriselt tööle. See mõte juba sellest on nii hea. Ma armastan hommikuid, kui lapsed ka peavad ärkama, sest nendega koos on kuidagi mõnusam. Mina ärkan esimesena ja koolituspäeval võitlen iga tegevuse juures mõttega “Ma ei taha kuskile minna!”. Lähen pessu vastumeelselt, välja tulles olen juba veidi rõõmsam. Siis ajan üles lapsed või ajab mu armas abikaasa või me koos. Ma lähen hellalt Isabeli juurde ja paitan ta pead, suudlen ta põski, kõditan ta tallaaluseid ja see on kõige ilusam hetk vist mu päevas. Lapsed ei söö hommikul kodus, nad söövad lasteaias. Nad on nii harjunud ja vahest nad võtavad paar ampsu mu võileivast või mõne kurgiviilu. Me vaatame koos paar osa Merekaru Pätsut, mis on hetkel laste lemmik multikas. Siis kammin ma enda ja Isabeli juukseid, mõnikord ei lase ta patsi teha ja see tehakse talle ilmselt lasteaias. Peseme koos hambaid, kuulates Stig Rästa hambapesulaulu, kui hästi läheb. Isabel lausa nõuab seda mõnikord. Pärast seda paneme riidesse ja lapsed lähevad issiga lasteaeda, mina rongijaama.

Ma kartsin, kuidas me hommikul kõik üheskoos hakkama saame. Õnneks asjatu muremõte. Taavi on jäänud koju lastega, kui mul on koolituspäevad olnud ja lapsed on viimased kaks kuud põhimõtteliselt kogu aeg haiged olnud või siis lihtsalt nohused. Me oleme neljakesi vedelenud kodus palju rohkem kui varem. See tundub veidi imelik, sest enne olin ma koguaeg ikkagi Taavi tööpäevadel üksinda, aga kuidagi on meie pereelu muutunud ja Taavil on olnud võimalusi tihti koju jääda. See tekitab sellise tunde, et ma ei aja seda vankrit üksinda. Kõik on praegu nii hea ja mõnus!

Lapsed iseseisvaks!

Kui tugiisikuks olemine on mulle juba praegu midagi õpetanud, siis seda, et laps peab juba varakult saama iseseisvaks. Me oleme ju ainult lapse kõrval, toetame teda seal, kus vaja, kuid ei tee tema eest midagi ära. Mina olen lapsevanemana olnud nii üht kui teist. Esimese lapse eest tegin ma kõik ära ja teine laps vaatab, kuidas ise saab. Praegu on elu ikka väga lihtne! Mõlemad lapsed saavad end ise riidesse, Isabel sai eile esimest korda ise dressika luku kinni, kombesse läheb ta juba ammu. See muutus ilmselt tuleb sellest, et ma olen leidnud endas enesekindluse emana, ega kahtle enam oma valikutes. Kui mul poeb vahel süütunne hinge, siis teadvustan seda endale ning mõtlen, kas see tunne õigustab end. Enamasti mitte.

Esimene juuksur!

Lapsed käisid täna esimest korda juuksuris. Matu oli nii julge, näitasime minu telefonist pilti ühe poisi soengust, mis Matu ise valis ja läkski juuksuritooli. Esimene kogemus oli tal tegelikult umbes 2-aastasena, siis jäi soeng poolikuks, sest ta läks endast täiesti välja ja me ei pidanud vajalikuks teda rohkem traumeerida. Tegime ta kodus sõbraks juukselõikusmasinaga ja tundub, et see töö on vilju kandnud. Isabel oli väga skeptiline kogu selle ettevõtmise suhtes. Eelmine õhtu vaatasime koos, kuidas tüdrukutele soenguid lõigatakse ja kuna minul ka parajasti juukseid lõigati, siis ta uuris ja tutvus selle tegevusega. Püüdsin teha nii rõõmsat nägu, kui suutsin ja proovisin teda julgustada koos issiga, et ta ei kardaks. Ime sündis ja ta istus rahulikult issi süles juuksuritoolis ja lasi endaga kõike teha. Suu veidi viril, aga nuttu ei tulnud. Ausalt olen täitsa kade, et issi sai seal temaga olla ja mina ainult pealt vaatasin. Aga Taavi oli kindlasti väga uhke enda üle ja las talle jääda see hetk.

Beebi isu!

Vahepeal hiilib beebiaja-igatsus peale, kõhtu tuleb imelik tunne ja mõtted uitavad selle peale, kuidas saaks kolmanda lapse siia kahetoalisesse korterisse mahutada. Ja siis tuleb meelde, kui õudne see esimene aasta on! Päevad on pikad, keerulised, väsitavad. Päevakava tekitamine kahe lapsega, kes on arengult täitsa erineval tasemel, on paras žongleerimine. Mind hirmutab, mis siis veel kolmega on. Pidev kompromisside tegemine, enda une ja kõhu arvelt ressursi näpistamine. Samas sama palju, kui see on õudne, on see ka kõige magusam aeg. Laps areneb meeletu kiirusega, iga päev õpib ta midagi uut ja südames on nii uhke tunne! Isabel laulab meile õhtuti koos vennaga Curly Stringsi “Kaugel külas”, Matu segab vahele mõned mõminaräpi repliigid ja nii me seal kaisus Taaviga oleme ja mina unistan salaja kolmandast beebist, kellele seda laulda.

Nii me siin elame. Taavi pahteldab ja lihvib parajasti köögiseina, lapsed kaklevad ja lepivad ning mina ootan, millal magama võib minna. Meie kodus on alati vaja kuskilt nokitseda ja toad on koguaeg kilkeid, nuttu ja naeru täis. Ja emme-issi väsinud 😀

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Suhte hoidmine väikeste laste kõrvalt

P märts 15 , 2020
See on üks suur kunsttükk! Leida see inimene enda kõrvale, kes on sinuga nii heas kui halvas pole kerge. Ja siis veel hoida üksteist enda […]

Sarnased lood