See on üks suur kunsttükk!

Leida see inimene enda kõrvale, kes on sinuga nii heas kui halvas pole kerge. Ja siis veel hoida üksteist enda südames, samal ajal, kui te vaikselt ainult eksisteerite üksteise kõrval. Mis on, nüüd ma tean, üsna tavaline, kui peres on väikesed lapsed.

Meie tutvumine ja armumine

Me tutvusime ühes küla bussijaamas teismelistena, mina ei mäletanud tükk aega seda kohtumist. Mina arvasin, et meie esimene kohtumine oli ühe teise küla jõe ääres. Aga aasta ja isegi kuu oli üks ja sama, august 2007. Meie pöörane õhtu ja öö tekitas minus ausalt öeldes hirmu.(Süütud musid!) Esiteks polnud ta üldse see prints, kellest mina toona unistasin. Hiljem muutus muidugi minu suhtumine temasse ja meist said head sõbrad, kes võisid tunde rääkida nii telefonis kui msn-is. Ma mäletan siiani mõtet, et just tema võiks olla see, kellega ma kunagi lapsi saan. Aga ma olin ju teismeline, kes tahtis maailma avastada ja vallutada mägesid, mitte lapsi vorpida kohe pärast kooli. (Mida ma põhimõtteliselt tegelikult tegin 😀 Pärast ülikooli)

2013 aastal armusin ma ühe hetkega, meie kohtumise keskel, sellesse inimesse. Tõusime pargipingilt püsti ja täpselt selline tunne tuli, et tahaks tema käest kinni haarata. Puudutasin ta sõrmi, ehmatusega võtsin käe ära ja mõtlesin terve tee koju, et mis nüüd juhtus. Ma olin armunud, 6 aastat hiljem.

Elu lapsevanematena on paras žongleerimine

2015 aastal saime esimese lapse. Ma imestan, et ta kõigepealt mind 6 aastat hiljem veel armastas ja siis me elasime veel üle ka 2016 aasta, mis oli meie elus vist kõige raskem aasta üldse, paarina kindlasti. 2017 sündis meie perre teine laps, kes samuti oma tulekuga meie tasakaalu paarina kõikuma lõi. 2018 aastal, ma mäletan, olin kindel, et meist asja ei saa. 2019 aastal me abiellusime. Ka siis ma kahtlesin, kas sellest abielust midagi välja tuleb. Aga ma uskusin, et kui me nüüd võtame enda suhte prioriteediks ja näeme vaeva, võtame aega, et olla üksteisega, siis küll me sellest välja tuleme.

2019 aasta oli ainuke aasta kogu meie elus lastevanematena, kui me kahekesi olla saime rohkem kui üks kord. Ma võiksin meenutada ja kokku lugeda need korrad, kui me käisime kodust väljas või olime kodus kahekesi ja ma saaksin kokku ilmselt umbes 5 korda 4 aasta peale. Me olime 2016 aastal ühe öö kodus ilma lapseta ja järgmine kord oli 2019 aastal. Ilmselgelt saime me mõlemad aru, et me oleme end matnud argielu kohustuste alla ja nii harjunud juba sellise elukorraldusega, et teisiti ei oskanudki.

Mida muuta?

Ma olen mõelnud nende põhjuste peale, miks nii oli. Minul olid süümepiinad. Esiteks, et emmel on lõbus ja lapsed peavad olema kellegi teisega. Teiseks, mis ema ma olen, kui sean paarisuhte tähtsamaks lastest. Kolmandaks, uskusin, et ega see üks kord väljas kontserdil käia midagi ei muudaks ka, et las ta siis jääb kunagi tulevikku, kui lapsed on suuremad. Me olime juba leppinud sellega, et kuskile minna ei saa. Aga kui Taavi läks Valgevenesse 2019 veebruaris, siis sain aru, et üksi ma lapsi kasvatada ei taha (Kuigi ma mõistsin, et ma suudaks küll) ja me peame muutma oma elu. Me planeerisime oma pulmi, käisime kahekesi sõrmuseid valimas ja juba see hetk oli nii tore, et me saime seda teha kahekesi. Sealt edasi läks kergemalt, meil oli tõuse ja mõõnu ka kevadel-suvel, kuid septembris läksime mesinädalatele viieks päevaks ja see muutis kõike.

Reisil olles saime olla kahekesi, teha otsuseid ainult meie vajadustest lähtuvalt, saime vaadata üksteisele silma, olla kaisus, nahistada millal ainult tahtsime – kõik oli imeline! Muidugi koju tulles saabus jälle reaalsus ja argipäev, aga meil on maailma parimad mälestused. Sealt edasi panime paika, mida me koos teeme, kui tihti peaks võtma aega teineteise jaoks, mida parandada, millega leppida. Mul oli nii hea meel, et need mõtted tulid ka minu partnerilt, et ma ei vea seda kõike üksinda. Andsin talle rohkem ülesandeid, nii kodus kui meie suhet puudutavates küsimustes. Ma olin ise kõik enda peale võtnud.

Võtsime ohjad enda kätte

Eelmine nädal võtsime aega teineteisele. Taavi viis lapsed lasteaeda, mina ärkasin rahulikult selle rahmeldamise peale. Tegin end korda ja läksime Tartu. Alguses läksid meie plaanid kõik untsu, sest Taavi vaatas filmi kellaaega valesti ja kui me Raekoja platsile jõudsime kell 10:00, siis selgus, et enamus söögikohti tehakse lahti kell 11:00. Ja sinna restorani, kuhu ma tahtsin minna, pidi üldse broneeringu tegema. Otsustasime, et laseme päeval ise kujuneda selliseks nagu ta läheb. Läksime šoppama ja Vapianosse sööma, mõlemad jäime rahule. Jõudsime isegi kinno “Talve” vaatama. Saal oli suhteliselt tühi ja meie istusime terve filmi üksteise kaisus kõige viimases reas kahekesi. Siis šoppasin riideid ENDALE, uskumatu. Vahelduseks oli nii mõnus mõelda ainult iseenda tahtmistele. Tagasiteel käisime läbi tanklast ja isegi see oli idüll, et me saime kahekesi valida, millist wrappi võtta. Miks me seda tihedamini ei tee? Nii lihtne asi, võtta vaba päev, kui pole lapsehoidjaid saada, ja minna kuskile kahekesi.

Lasin mehel rohkem otsustada

Ma olen andnud nii palju ülesandeid oma õlgadelt ära. Taavi on rõõmus, et saab aidata ja ma näen, et ka tema on saanud indu juurde ja on rohkem meie pereelus kohal. Me räägime nii palju üksteisest mööda või siis vastupidi, eeldame, et teine teab, mida me mõtleme ja soovime. Ka seda oleme suutnud endale teadvustada ja muuta. Me suudame küsida abi teistelt pisut rohkem. Me enam ei looda sellele, et ühel hetkel on lapsed piisavalt suured ja me saame teha rohkem asju koos. Me paneme paika plaane, millal me midagi teeme. Me teema lastega koos palju toredaid asju, mida me ka varem tegime, aga ma tunnen, et me oleme nii palju toredaid mälestusi tekitanud selle aasta sees, et me oleme vist juba rekordi teinud.

Võtke üksteise jaoks aega. Ma nüüd tean, et ka väikesed hetked ja muutused teevad kokku suure. Me proovime olla õhtuti vähemalt tund aega koos – räägime, viime üksteist kurssi oma plaanidega, vaatame oma lemmikseriaali. Käime tantsimas ja suhtleme teiste paaridega, teiste inimestega. Me paneme viimased pool aastat lapsi koos magama. Oleme üksteise kaisus tund või kaks, seni kuni lapsed uinuvad. See annab nii palju juurde. Ma ei ootagi enam väga meie tuba, sest mulle meeldib praegune elukorraldus nii väga. Aga ma usun, et ka see, kui meil on oma magamistuba, annaks palju juurde.

Pange kirja, mida muuta ja hoidke see nimekiri alles. Ja teadke seda, et kõik läheb mööda, kuid suhte nimel on vaja tööd teha praegu.

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Elu karantiinis

K märts 18 , 2020
Kui ma mõtlesin, et minu elu see olukord väga ei sega, siis see ainult tundus nii alguses. Taavi läks nädalaks Pärnu tööle (töötab kuskil tehases, […]

Sarnased lood