Lapsed magavad ja mul on aega veidi peegeldada toimunud sündmusi. Me oleme nimelt Matuga nugade peal olnud siin juba pea kaks päeva. Iga kord, kui ma tunnen, et ma olen väsinud või kui ma tunnen, et minu panus ei loe lastele, siis ma lihtsalt muutun nii jõetuks. Kogu mu lastekasvatamise stiil muutub kärkivaks, üleolevaks võimuvõitluseks, kes peale jääb ja kes kelle maha surub. Nii me puksime, mõlemad ühest puust. Laps on kodu peegel ja see on nii kuratlikult valus! Kui see valus moment kohale jõuab ja õhtuks vaikus maa peal on, siis ma proovin end ümber lülitada.

Esimene kord, kui ma tundsin end selles olukorras ära, et meil kahel käib võimuvõitlus, oli siis kui ta oli 2-aastane. Pisikesest nunnust poisist sai põrgulik deemon. No ok, polnud vast nii hull. Aga kui ma tundsin, et nüüd aitab, ma ei suuda olla enam tema ema. Ma tundsin, et ma pole hea, et ma olen kõik see, kelleks ma saada ei ole tahtnud. Ma ei olnud valmis selleks armukadeduseks ja selleks muutuseks mu pojas, mis tuli koos uue beebiga.

Kui ma sain väga valusalt aru, mida ma mõtlen ja milline ma olen ning miks minu laps käitub nii nagu mina oleks tema vihavaenlane, läks asi paremaks. Ma arvan siiski tänase päevani, et me vanematena ei suuda iialgi olla ideaalsed. Ma ei usu, et on olemas ideaalseid vanemaid, no kohe kindlasti ei saa see olla tõsi 😀 Inimene on loodud juba vigu tegema ja ei jää ka vanemlus sellest puutumata. Siiski, neid vigu tuleb endale tunnistada, end kätte võtta ja muuta väikseid asju. Sellest ma tahangi rääkida.

Suur muutus väikesest teost

Kiitus. Üks ilus lause väikese inimese päevas, kus ta tunneb end väärtuslikuna. Veel parem kui neid tuleb päevas mitu. Ka täiskasvanu vajab kiitust. Miks me kiida üksteist? Miks on nii raske öelda midagi ilusat? Nagu ma pole kindlasti ainus, kes tunneb vahest, et oh, tahaks kiita, aga ta nagunii saab juba aru, kui tubli ta on. Tead, see tuledega vilgutamine aknal. Kas on raske? Noh võib-olla pole päris see võrdlus, aga siiski. Minul on sees mingi stopp-nupp. Tahaks öelda, tahaks teha, aga ei tee. Jumal teab, mille pärast ei tee.

Mul on nii hea meel, et sa ootasid oma järjekorda.

Mulle nii meeldis sinuga koos seda asja ehitada, sa oled päris osav.

Ma olen nii tänulik, et sa mul olemas oled.

Aitäh, et sa aitasid mind minu murega.

Sa oled mulle kallis.

Kui me mõtleme, et miks me peaks tänama last selle eest, et ta meie tehtud toidu näiteks ära sõi. Siis ma ütlen, motivatsiooni pärast. Võib-olla läheb sinna manipuleerimise alla, kuid me inimestena ikkagi tahame rõõmu valmistada teistele inimestele, no vähemalt ikka emale-isale küll, eks? Teine põhjus on see, et sa oled talle eeskujuks. Pole vahet, mis sa ütled, kui sina tänad teda, siis hakkab see väike inimene sind tänama.

Ma tegin eksperimenti, surusin oma uhkuse alla ja vabandasin laste ees iga väiksema vea eest, mis ma tegin. Järgmisel päeval vabandas Matu kohe, kui tegi kogemata haiget mulle või oma õele. Või tegi ükskõik mida muud, mis oli väärt vabandamist. Sest lapsed on kodu peegel. Ja see toimib. Täna oli meie päev toredam, mis siis et nii kui mina silmad avasin, oli meil tüli majas ja Matu ähvardas mu telefoni puruks visata. (Kodu peegel. Eelmine päev ähvardasin mina kui mingi loll teismeline oma last ma ei tea, mis asjadega ja näed, ta õppis.) Ta pole seda mitte kunagi varem öelnud ja kell 8 hommikul sai mulle selgeks, et on minu otsustada ja teha, milliseks see päev kujuneb. Ma ei saa lasta end käest, sest mina olen täiskasvanu. Ja meil oli imeline päev. Hakkasin hommikul pihta kiitustega ja õhtul läksime sõpradena magama.

Ma räägin sellest, sest ma usun, et ma pole ainus. Vahepeal viskab kaane pealt ära ja see ei pruugi üldse seotud olla lastega, vaid tänasel päeval pole põhjust kaugelt otsida. Ja proovige, see on ausalt imenipp. Kõige imelisem tarkus, mis raamatutest tulnud! 😀

Olge terved,

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Mängime lasteaeda

R apr. 10 , 2020
Ehk meil on nädalas tunnid ja ma nimetan seda mängimiseks. Olles kolm nädalat keskendunud remondile ja ehitusele korteris, tundus mulle, et lapsed jäid tahaplaanile. K.a. […]

Sarnased lood