Kas sa ka vahel vaatad sotsiaalmeedias ringi ja märkad, kui tublid on kõik vanemad? Ja kas sa kuuled ka neid hääli peas, mis ütlevad, et sa pole piisavalt hea?

Ma olen võidelnud nende häältega esimesest päevast peale, kui ma sain emaks. Ma pole piisavalt hea ema. Ma ei saa hakkama. Miks ma ei suuda olla lihtsalt õnnelik ja rahul? Täna võitlen ma iseendaga. Kui ma olen valusalt aus enda vastu, siis ma ütleks, et ma olen petis. Ma tegin rõõmsalt tunniplaani oma lastele, jagasin seda sinisilmselt siin. Otsisin lastele tegevusi ja mõtlesin läbi, kuidas neid harida. Mis oli tegelikult tore. Aga ma kaotasin selle nädalaga iseenda ära. Ma sain sellest aru, sest ma tunnen juba piisavalt hästi end. Esiteks mul kaob motivatsioon, teiseks isu, kolmandaks mu enesekindlus.

Mida me teeme, kui me ei tunne end kindlalt ja enesehinnang on madal? Me otsime seda mujalt. Ma isegi ei tee seda meelega, see tuleb automaatselt, sest ma lähen vooluga kaasa. Teised vanemad teevad sedasama. Mitte kõik, jumal tänatud. Ühelt poolt see otsimine. Sa postitad midagi, teiste reaktsioon pakub kas rahulolu või ajab sind veel rohkem marru, sest sa otsid tegelikult ühte pikka paid oma egole. Kui sa ei postita, vaid näed, et keegi pani mingi pildi üles, kus toimub midagi sellist, mis sinu jaoks tundub oluline või paneb sind tundma, et “kurat, me teeme seda kodus lastega koguaeg” või “kurat, miks ma ise selle peale ei tulnud”. Või hoopis paneb sind väga sitasti end tundma, sest sind täna tegelikult ei huvita üldse meisterdamine lastega. See misiganes tunne paneb sind tegema ja ütlema asju, mida sa võib-olla üldse ei mõtle. Aga sa isegi ei pruugi seda tähele panna.

Ma olen hetkel sisemiselt nii pooleks kistud. Ühelt poolt, mis puutub sotsiaalmeedias jagamisse, siis ma üritan end ohjata teadlikult. Ma olen olnud seal, kus lihtsalt kõikide teiste “ideaalsed” elud söövad mind seest. Ma ei räägi siin ainult sellest, kuidas inimesed oma elu sotsiaalmeedias näitavad. Päris elus on ka seda. Teisalt proovin mitte lasta enda sisse seda.. mm.. mis tunne see on.. on see kadedus? kurbus? süütunne? Mis iganes tunne see on. Ma üritan leida põhjust, miks ma seda tunnen. Lahendust, kuidas mitte nii tunda ja ausalt öeldes pole ma seda saavutanud. Ma isegi ei taha minna nii sügavale, et aru saada, mis küsimusele mul lahendust vaja oleks.

Süüa tehes jäin mõttesse. Kui saaks kuidagi murda seda ringi. Mõelge, kui keegi ei postitaks oma elu highlighte teistele vanematele. Kui me kõik suudaks näidata oma “tõelist” elu. Kui meil puuduks ideaalid ja eelarvamused. Aga sellised me kahjuks pole.

Kuulasin podcasti, mida ühes FB grupis jagati. Kuidas minu käitumismustrid on pärit sügavalt sugupuust. Meie lähiminevus varjati teiste inimeste eest kiivalt oma “päris elu”, sest sellest sõltus sinu pere tulevik ja ma usun, et see kandub edasi läbi põlvkondade. Huvitav, kui kaua?

Ma loodan, et teil on kõik hästi. Olge hoolivad üksteise vastu. Meil kõigil on oma tee, mida mööda käia. Me kõik oleme erinevad. Meil kõigil on õigus elada oma elu nii, kuidas tahame.

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Ma lähen tööle!

R mai 8 , 2020
Tunnen, et pole väga millestki kirjutada. Läksin siis oma vana päevik-blogi lugema ja leidsin sealt postituse oma mõtetest eelmisel aastal. Põhimõtteliselt pole midagi muutunud. Tänu […]

Sarnased lood