Tunnen, et pole väga millestki kirjutada. Läksin siis oma vana päevik-blogi lugema ja leidsin sealt postituse oma mõtetest eelmisel aastal. Põhimõtteliselt pole midagi muutunud. Tänu tugiisiku koolitusele, mille ma edukalt läbisin, olen muidugi palju enesekindlam praegu ja ei jõua ära oodata, millal saan oma tugilastega lõpuks kohtuda. Aga aasta tagasi ei teadnud ma veel, kes minust saab. See amet on miski, mis tuli minuni täiesti juhuslikult, kuid samas ma ise arvan, et see valik on minu sees alati olnud. Lihtsalt lõpuks tundsin ma ära selle, mida ma päriselt teha tahan.

Minu mõtted 22.06.2019.

“Ma käisin kuuendas klassis, kui keegi küsis mu käest, kelleks ma saada tahan. Kuna ma olin ema kõrvalt õmmelnud barbidele riideid väiksest peale, siis tundus, et just see ongi see, mida ma teha tahan – õmmelda. Terve põhikooli ma teadsin seda, proovisin õmmelda kõiksugu asju. Keskkoolis hakkasin rohkem endale õmblema, tuli nagu välja ka ja tundus, et täitsa meeldib. Ülikooli läksin ka moedisaini õppima. Kurikuulsasse Euroakadeemiasse, kus armusin maalimisse, joonistamisse, kuid mitte õmblemisse, konstrueerimisse. Ja see armastus pole siiani peale tulnud, pigem on selline armastan-vihkan suhe. Millegi loomine on väga lahe ja tulemus veelgi ägedam, aga õmblemine käib mul ikka üle kivide ja kändude. Selge, õmblejat minust ei saa, aga äkki siiski disainer? 

Unistasin, et ühel päeval on mul oma bränd, mul on õmblejad, konstrueerijad ja kõik muud toredad inimesed tööle võetud. Astusin unistusele ühe sammu lähemale 2018 sügisel. Leidsin ühe imetoreda ema imetoredast beebigrupist, kellega me oleme nii sarnased, et enam rohkem olla vist ei saa. Läksin põhimõtteliselt oma unistusega talle külla ja mingi ime läbi talle meeldis mu mõte ja kuu pärast oli meil firma ja päris oma bränd Sianne. Läksin väga entusiastlikult ettevõtluskoolitusele. Tundus, et mind ootab suur ja põnev töö ees. Olin selleks valmis, samal ajal kuklas mõtted, et ma ei saa hakkama ja minu riideid pole kellelegi vaja ja maailmas on juba nii palju prahti, et miks ma seda peaksin juurde tootma, miks keegi peaks oma raha mulle andma ja üldse! Siis see raha tuleb kellegi teise arvelt ehk teine disainer jääb oma rahast ilma. Jah, isegi seda mõtlesin. Kuidagi sain lahti sellest, kuniks tulime avalikuks oma ettevõttega.

Minu kanda oli sotsiaalmeedia. Ma ei salli üldse kahepalgelisust, pinnapealsust ja sotsiaalmeedia tundub mulle täpselt selline. Mõtlesin kuidas teha selliseid postitusi, mis kutsuks vaatama ja südant panema. Kas ma juba käin pinda oma postitustega, mida peab tegema 1-2 päeva tagant, et mu bränd meelest ei läheks? Nende küsimustega peas kasvatasin oma kahte last. Ma olin ülepäeviti ikka täitsa närvis, sest ma olin üksi ja ei saanud hetkekski rahu. Nemad vajasid tähelepanu ja mina üritasin välja mõelda geniaalseid mõtteid, mida tihti ei tulnudki. Nii ma siis korrutasin päevas mitmeid kordi “Emme ei saa praegu või emme peab töö ära tegema, pärast mängime”. Tunnistan, et vahest oli neid mõtteid korraga liiga palju ja kaotasin ka enesevalitsuse, tõstsin häält, ei suutnud kohal olla. Lõpetasime Siannega. Lõpuks hakkasid sellega kaasa tulnud ärevushäired häirima minu suhteid iseenda, mehe ja lastega. Ma tunnen end süüdi, et nii läks. Tunnen, et ei saanud hakkama. Sellega seoses on suur hirm ka tuleviku ees. 

Ma pole 4 (Nüüd juba viis) aastat “päris” tööd teinud. See tähendab seda, et ma pole väga teiste täiskasvanud inimestega suhelnud milleski muust kui laste kasvatamisest. Ma kardan meeletult oma mugavustsoonist väljuda. Mõtted peas on umbes sellised: ma ei saa tööülesannetega hakkama, ma ei õpi piisavalt kiiresti, ma unustan olulisi asju, ma ei leia mõnusat meeskonda, mis inimene ma üldse ilma lasteta olen? Peas on täpselt selline tunne, et seal on mesilaspesa. Kõik sumiseb, midagi korralikult ei kuule, ega aru ei saa millest üldse jutt käib. Pea käib ringi, hakkab palav, rinnus surub, hingata on raske, silme ees läheb mustaks või näed tähesaju. Ja sellest ei saa puhkust. See käib igal pool kaasas. See on mul varem ka eluga kaasas käinud, aga ma olen kuidagi tugevam olnud kui need mõtted. Praegu aga on see kõik pisut raske. Pidev töö oma mõttemustri muutmisega ja rahu leidmisega oma südames ja peas.

Minu mõtted tänasel päeval

Ma ei hakka salgama – ma tunnen tänasel päeval ka hirmu. Aga põnevus on palju suurem. Ma tean, et ma olen väga kõrge empaatiavõimega ja see on minu tugevus. Ma tean, et ma armastan lapsi ja usun sellesse, et lapsel peab olema õnnelik lapsepõlv. See tähendab seda, et laps peab saama olla laps. Erivajadusega laps peab tundma, et teda mõistetakse ning ta peab saama tuge ja julgust olla tema ise. Usun, et suudan olla hea tugiisik. Ma olen saanud praktika kaudu tutvuda nii paljude imeliste lastega, et ma juba unistan palju suurtematest tegudest. AGA praegu keskendun oma teekonna algusele.

Uute alguste terviseks,

Mariann

Üks meie disainitud kleitidest

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Elust

N mai 14 , 2020
Teate, alates sellest kui see blogi siin lahti läks tunnen end veidralt. Mu kamraadidel siin tundub olevat kõigil kaks last ja palju põnevam-tegusam elu kui […]

Sarnased lood