Teate, alates sellest kui see blogi siin lahti läks tunnen end veidralt. Mu kamraadidel siin tundub olevat kõigil kaks last ja palju põnevam-tegusam elu kui mul. See on naljakas, sest kui olin lapsehoolduspuhkusel tundsin ka end nii, et koguaeg mingi möll ja tegemised ja tahaks jagada ja endast välja saada neid emotsioone, kuid nüüd kus ma käin täiskohaga tööl ja mulle mu töö ja töökoht väga meeldib ja saan oma tassikesi täitsa siin-seal eneseteostuse ja -arendamisega see elu jagamine siin on raskem sest kõik on nagu…. norm. 

Muidugi, me oleme tütrega siin koduseinte vahel vangis olnud juba veebruari keskelt, kuna enne pandeemita olime mõlemad pikalt tõbised, aga see on tänaseks päevaks juba kolmeteistkümnes nädal kodus.

KOLMTEIST NÄDALAT. 

See veerand aastat on läinud mööda imekähku, olenemata sellest et iga päev tundub maailma pikim ja selle jooksul peab saama mõlemil vanemal täistööpäev tehtud, laps kasvatatud ja lõbustatud ja õue viidud ja kõhud täis ja kodu elamisväärsesse korda. 

Kõige selle keskel tundub küll, et miks ma seda kõike teen, kui ma praegu kõiges veitsa kehv olen, sest millegile ei saa end praegu täielikult pühendada. Laps vaatab liiga palju multikaid ja endal on raske tööle keskenduda, kui mingi Peppa koguaeg kuuldeulatuses piriseb. Keset videokoosolekuid ronib laps sülle või saad pahaseks ja lähed närvi, sest laps ei jää sulle vajalikuks kellaajaks magama, et saaksid mingeid ajatundlikke ülesandeid teha.

Koosolekul

Samas jällegi tean, et kui elu tagasiläheb natukene normaalsemaks, siis olen tänulik, et mul on olnud võimalus oma töökoht säilitada ja küllap lapski õpib siin vajalikke oskusi, kasvõi kuidas ise endale snäkke leida 😀

Halvematel päevadel tundub, nagu ei oleks juba sada aastat koos midagi toredat teinud ja ega ei tahagi, sest üksipäini ei ole ka ju saanud ammu olla.

Aga headel päevadel tuletad endale meelde, et kevad on käes ja et tegelikult saab praegu palju rohkem metsas ja mereääres käia, kui tavalistel tööpäevadel ja soovi korral saab iga päev üheskoos söögilaua taga kodutoitu süüa. Ja juba ammu pole keegi meist tööle ega lastesõime hiljaks jäänud ja kõik tegevused hakkavad just meile sobival ajal.

Mis mõtted teil selle pandeemiaga koduarestis olemisega on tekkinud? Kas annate endale aega, et leppida ja aksepteerida, et see ongi natuke hull? 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Saame tuttavaks

P mai 17 , 2020
Tere! Võib-olla ma olen sulle juba tuttav, võib-olla mitte. Kui ei, siis minu nimi on Kai-Riin ja olen 24 aastane noor ema ja abikaasa. Pärit […]

Sarnased lood