Ei, see pole postitus kaisus magamisest. Nii palju ütlen, et ma pooldan kaisus magamist, kui kõik osapooled sellega rahul on 😀 Läksin jälle inspiratsiooni otsima oma päevikust. Mõtlesin, et otsin üles Isabeli sünniloo ja jagan seda teiega, sest praegu on mul mingi periood, kus hullult tahaks beebit 😀 Kuna ma olen otsustanud hetkel end inimesena arendada, siis beebit ei tule veel niipea. Aga tahaks kõiki neid emotsioone kuidagi ju uuesti läbi elada. Oma otsinguga leidsin hoopis ühe sissekande 2017. aasta novembrist, kui ma olin veel viimast kuud rase.

10.11.2017

“Mul on viimasel ajal nii palju mõtteid peas ja kõik lähevad juba sassi. Mõtlesin, et hakkan blogi pidama, avalikku. Mitmekesi kaisus, sest ilmselt selline mu tulevik ka on 😀 Tahaks sellele muule mulale veel midagi juurde lisada, midagi sügavamat, positiivsemat ja reaalsemat. Mitte neid ideaalseid piinlikuseni timmitud Instagrami pilte panna nagu kõik teised. Midagi naljakat ja reaalset. Ja mitte stiilis, et täna läksin ja tegin seda. Aga eks vaatab, praegu ei tundu nagu enam hea mõte ennast ja oma lapsi avalikult kommenteerida :D”

Lugesin seda ja mu mõtted on veel tänagi sarnased. Tahaks, et mu jutt ei läheks mulaks. Tahaks, et kui need read loetud saavad, siis saab siit igaüks midagi juurde. Mitte ei tunne, et ma oleks kellegi aega raisanud. Tahaks jagada oma laste tegemisi teiega ka, aga samas süda ei lase. Ma ei taha rääkida oma laste eest. Ma ei taha isegi väga jagada oma mõtteid laste kasvatamise osas, sest ma ei tea, kas nad kunagi mõistaks mind. Üldse oma elu jagamine tundub praegu nii raske. Selle pärast, et kõik on kuidagi väga sassis ja ma ei tunne end üldse iseendana.

Stress on nii hull, et ma ükspäev nutsin kööki koristades, sest kallis abikaasa ei koristanud kohe pärast söögi tegemist nõusid ja toitu laualt ära. Nutsin uuesti, kui märkasin, et ilma sahtliteta kummuti ees ei olnud toeks tugitooli. (Et kummut ümber ei kukuks. Meil on halvad kogemused.) Nutsin uuesti, kui vaatasin oma lõputut to-do-listi ja sain aru, et tegelikult ei tee mind üldse õnnelikumaks see, kui ma neid asju nimekirjast maha saan tõmmata.

Hetkes olemine

Ja siis ma sain aru. Ma proovin panna oma aju uskuma, et mul on töövõit. See teadagi teeb ju inimesed rõõmsaks. Aga mu nimekiri ei teinud mind õnnelikuks. Istusin diivanil ja nutsin, sest olin terve nädalavahetuse oma lapsi eemale tõrjunud, et kuidagi leida see õnnetunne, mida mu aju nii väga tahtis. Tegelikult vajas mu süda rõõmuga täitmist. Nutsin, sest sain aru, et ma oleks pidanud olema lastetoas koos abikaasaga, kui ta neid magama pani. Mul oli vaja olla kohal. Hetkes. Koos perega. Mitte mõttes juba järgmises kohas, järgmise asja juures. Parandasin oma vea. Olen teadlikult olemas ja ma olen õnnelik.

Mõtlesin, et kui teaks, mis oleks salanipp, mis kindlalt kohe õnnelikuks teeks – küll siis oleks hea. Aga vist leidsin selle. Mõnusat hetkes olemist!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Kõne arengu toetamine

N mai 28 , 2020
..Läbi mängu! Laenasin raamatukogust kunagi ammu-ammu raamatuid. Eriolukorra tõttu on nad jäänud mu kätte ja tegelikult pole ma jõudnud väga süvenedagi nendesse. Mõtlesin seda viga […]

Sarnased lood