On 16. detsember 2017 aastal. Pool aastat tagasi tähistasin oma 25. sünnipäeva. Oli laupäev. Paks lumekiht oli maas. Otsustasime, et toome jõulukuuse tuppa ja läksime seda oma kraavist otsima. Sumpasime põlvedeni lumes, koer ees ja meie kolmekesi järel. Mul oli tähtaeg 6.12, seega oli mul 19.12 pandud esilekutsumisele aeg kirja. Olin täiesti kindel, et ega Isabel ei plaani ise tulla ja olin juba kõigeks valmis. Siiski lootsin, et kõva füüsiline tegevus sünnitegevuse alustab. Möllasin veel aias, panin murelipuudele tõrvapappi ümber, et jänesed me suvel istutatud puid ära ei hävitaks. Kükitasin tihti, aga kasu ei miskit.

Esimesed pool tundi

17.12.2017 kell 00.00 otsustasin minna magama. Umbes kell 2 öösel ärkasin valude peale üles. Kui kolm valu oli möödas, tõusin voodist ja lootsin näha limakorki, seda polnud ega tulnudki. Taavi alles läks magama. Ütlesin talle, et imelik on olla, valud on nagu päris, aga ei tahtnud väga uskuda, et asjaks läheb. Keha andis ju pidevalt valehäireid, et hakkab pihta. Hakkasin äppis märkima valude vahesid. 50 sekundit oli valu ja 3+ min oli valude vahe. Käisin välivetsus kaks korda. Terve see aeg õues kõndides oli ühtlaselt valus. Umbes pool tundi pärast minu ärkamist ajasin Taavi ka voodist üles. Mulle jäi selga sama meeste särk, millega magasin. Panin püksid jalga ja jope peale. Sokid vist jäidki panemata 😀 Nii valus oli liikuda, mõelda ei suutnud üldse. Haiglakott oli õnneks koos. Matule jäigi head-aega-musi tegemata. Taavi äratas ämma ja teatas, et lähme haiglasse. Kell oli 2:25 kui maalt Tartu poole startisime.

Pea tund aega sõitu Tartusse

Sõitsime sinna 55 minutit. Terve tee tundsin, kuidas beebi liigub mu sees. Tundsin survet vaagnale ja ajasin jalgu harki, et poleks nii valus. Ma olin valmis autos ka juba sünnitama. Vahepeal olid valud kordamööda kerged ja rasked, ilmselt lapse positsioon oli piisavalt hea vahepeal. Kell 3:19 jõudsime haigla parklasse, panin oma äpi kinni ja soovisin hullupööra, et valud ei tuleks jälle keset EMO ootsesaali. Lifti oodates tundsin, et pean kohe vetsu saama. Kõik tahtis välja tulla. Korraga. Sünnituseelses ruumis tehti ktg ja vaadati avatust. Lootekott oli kummis ees ja iga hetk lõhkemas. Taavi tegi veel nalja oma arust, et tund läheb v? Ma ei uskunud seda 😀 Sain kohe sünnituspalatisse. Mõtlesin, et nagunii läheb veel aega ja kõnnin ikka päris lõpuni välja, aga arst suunas mu kohe pikali. Pani asjad külge ja siis ma seal valutasin kuni kell sai 3:50. (Kaks tundi oli mööda esimest valust)

Kuus pressi ja beebi käes

Tundsin järsku, et midagi on väga teistmoodi ja tuli esimene press koos lootevee ning khm väljaheitega. Oh õuuuudust. Kokku oli 6 pressi, mis tulid kuidagi paaris. Kolmanda pressiga tundsin, kuidas lapse pea mu alt igas suunas katki rebib, aga ühtegi õmblust vajavat haava ei tekkinud. Kuna ma ei saanud mingit valuvaigistit, siis ma tajusin kogu aeg lapse liikumist ja ausalt see on tagantjärele üsna lahe kogemus. Olin kogu protsessi eneselegi üllatavalt nii rahulik. Kuigi seal lamades vaatasin neid võilille pilte seinal ja mõtlesin endamisi, et rohkem ma siia ei tule 😀 Aga viimase pressiga, mida ma ikka korralikult ootasin tuli beebi tervenisti välja. Nabanöör oli beebil ümber kaela. Ämmaemand ütles väga rahulikult, et ma ootaks pressi, siis tuleb beebi kogu keha korraga välja. Ma olin väga sõnakuulelik ja ootasin. Mõtlesin küll, et Matu tuli kahe pressiga – enne pea ja siis kogu keha – aga ma kuulasin õnneks arsti ja pressisin ühega.

Esimene ehmatus

Kell 4:01 sündis Isabel. (Vist. Mina vaatasin kella, siis oli 4:01, aga sünnituskaardile läks 4:11) Ta ei nutnud. Sirutasin oma käed tema suunas, jõudsin ehmatada ja juba kujutasin ette igasugu asju. Arst ütles, et läheb üks hetk. Ja siis ta nuttis, jumal tänatud ja see libe, sinine beebi pandi mu rinnale. See sünnitus oli nii teistmoodi, see oli ilus ja ma ei tea, ma nautisin seda vist. Teadsin, mis tuleb. Olin kindel endas, beebis, Taavis. Ma tundsin kohe, et ma olen selle lapse ema, et ta on minu beebi. Matuga oli kõik uus ja pigem imelik tunne oli sees. Et kas see nüüd ongi kõik? Mis siis nüüd edasi saab.. Teise lapsega ilmselt ongi juba teistmoodi, sest siis on kõik enamvähem teada.

Tutvusime Isabeliga kaks tundi sünnituspalatis, uni tahtis murda meid kõiki. Saime peretoa ka seekord ja magasime kõik kolmekesi voodis, üksteise kaisus. Taavi käis päeval mõne tunni Matu juures, aga öösel oli meiega Tartus. Ta oli nii hea beebi, et magas ilusti, sõi rinnast ka ilusti. Mul polnud mingit probleemi esimesed 5 kuud öise toitmisega. Ärkas 3-4 korda. Alates 5. elukuust läks hullumajaks, kui ta hakkas täitsa lampi iga 1-2 tunni tagant ärkama ja rinda nõudma. See kestis meil täpselt pool aastat, rohkem ma ei kannatanud lihtsalt välja. Siis võõrutasin teda öisest toitmisest, hakkasin rinnapiima asemel pakkuma segupiima (?). Issand, ma ei mäleta enam, mis selle õige nimetuski on 😀 Beebid on nii nunnud ja ma nii mäletan, kuidas ma mõtlesin, et see aeg on ülilahe. Aga kõik on väga intensiivne, iga päev on uued väljakutsed. Kui päeva lõpus arvad, et nüüd tead täpselt, mis lapsega toimub, siis haa – homme alustad ikka nullist. Need Ameerika mäed ajasid mind nii sassi. Aga selline see elu kord juba on.

Päikest,

Mariann.

2-kuune Isabel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Võõrutan last rinnast

K juuli 1 , 2020
Hei! Mõtlesin, et kirjutan natukene lähemalt, kuidas ja miks mina oma last rinnast võõrutan. Tegelikult juba pikemat aega olen mõelnud, et ma ei viitsi ja […]

Sarnased lood