Seda sisendan ma endale viimasel ajal tihti. Ma olen rääkinud siin, kuidas tahtsin ülikooli minna. Pea aasta mõtlesin selle peale, kas ikka on see minu eriala. Ootasin, et tuleks julgus, pealehakkamine, enesekindlus. Kartsin meeletult, mis saab siis, kui ma ei saa ülikooli sisse. Andsin avalduse sisse juunis ja juhtus muidugi see, et ma ei saanud ülikooli. Tahes-tahtmata panin oma peas juba järgmist kolme aastat paika, sest lapsi kasvatades muudmoodi ei saa. Koguaeg on üks logistika peas ringlemas. Üritasin olla rahulik ja nähes oma saadud punktisummasid enne motivatsioonikirja punkte, sain aru, et vist vähemalt sel aastal õnneks ei lähe. Kuna mu elus toimub praegu asjade meeletu ümbertõstmine, just vaimse tervise mõttes, siis kartsin, et see lööb mu rivist välja. Ja lõigi. Tundsin end keskpäraselt, nuuksusin Taavi kaisus mitu õhtut järjest. Sisendasin endale, et pole midagi, järelikult pole õige aeg või üldsegi õige eriala.

Kuhu minna ristmikul?

Mul oli plaan B.1 – kolmas laps. Plaan B.2 – võtta sel õppeaastal kursusi, et saaks piisavalt ainepunkte, et magistrisse järgmine aasta kandideerida. Plaan B.3 – müüme korteri maha ja ostame maja, mis praegu läks käiku. See tähendab seda, et meil on vaja remont lõpetada korteris ning sitaks raha kõrvale panna. Mis tähendab seda, et ma ei saa väga kursusi võtta, kuna need maksavad. Ja see tähendab omakorda seda, et ma ei saa veel selle järgneva kolme aasta jooksul uut diplomit. Mis tähendab seda, et ma ei saa endale järgneva 3 aasta jooksul tasuvat tööd. Ja no üldse. Siis on mõistlik juba laps teha, sest et minu jaoks pressib vanus ka peale. Saaks selle beebimajandusega ühele poole enne 30-aastaseks saamist, siis saaks enne 50-aastaseks saamist elu ka veits nautida 😀

Ma tean, ma olen täielik ülemõtleja ja pabistaja, aga minu jaoks on lihtsalt koguaeg olnud elu selline, et tuleb mõte ja ma teen seda. Mul läks kõik enamvähem sujuvalt elus. Pärast keskkooli ülikooli, siis sain lapsed kenasti pärast ülikooli. Muidugi oleks tahtnud oma erialal töötada, aga mis sa teed, kui selleks puudub algkapital. Nüüd töötan tugiisikuna, mis on ülilahe ja mulle meeldib, aga ma sellega rikkaks ei saa ja pensioniealisena ära ka ei ela. Ok, veits kauge tulevik võib-olla, aga no selline ma olen.

Mina ise

Ma tahaks lihtsalt nii väga, et ma saaksin meie pere rahaliselt toetada. Teiseks tahaks ma lõpuks ometi midagi ära teha, olla keegi jälle. Keegi muu kui ema. Keegi, kes päriselt mingeid probleeme lahendab, tulemusi näeb ja see ka pangakontol kajastub. Nagu päris inimestel ju? No tahaks mehele kinkida midagi ägedat sünnipäevakski kasvõi! Mingi mersu või midagi.. hahaa 😀 Või endale. Või lastele. Ma tean, et see pole üldse tähtsuselt number üks elus, aga kui sul pole seda võimalust, siis.. inimene tahab ikka seda, mida pole ju. Aga olgu, ma käin tööl ja tunnen end inimesena ja äkki.. kunagi.. lähitulevikus palun.. ma tean, mida ma tahan oma eluga peale hakata. Seni aga lendlen ikka teadmatuses edasi. Ja kasvatan lapsi.

Oled sa end kunagi ummikus tundnud? Kuidas ummikust välja saada?

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Kui beebi on sündimas

N aug. 13 , 2020
Beebi sünd muudab kõike ja kui sa ei usu, siis ilmselt ootad sa kas esimest last või usud siiralt, et sinu elu pärast beebi sündi […]

Sarnased lood