Miks ma Momsquadi lehe tegin?

Ma lugesin just oktoobrikuu Pere ja Kodu kaanelugu. Mulle jäi kõrvu kõlama see, kuidas ema end üksi tunneb. Kuidas ta pingutab, et olla tugev ja tubli. Kuidas ta on magamata ja väsinud. Äratundmisrõõm. Ma lõin selle lehe just selle pärast, et me emadena tunneme end tihti üksi oma mures. Ma tahaksin aidata nii seda kaanestaari kui ka kõiki teisi emasid, kes end üksi tunnevad. Selle blogi loomisel lootsin saada kokku pundi emasid, kes ka sarnaselt mõtlevad, et mina kui ka nemad ei tunneks end üksi.

Aga just selle pärast, et ma iga päev üksi võitlen jääb mul aega puudu, et olla omaette, suuta süvenenult midagi kirja panna. Selle asemel, et kirjutada veedan ma oma 5 minutit voodis teki all. Kogun end, et siis jälle edasi minna, uusi probleeme lahendada. Tahaksin kirjutada ilma, et keegi moosipurki lusikaga lööks, moosi põrandale ja seintele kogemata ajaks, kaklema hakkaks, juua paluks või süüa juurde paluks. Mul pole vanni ka, kuhu need lapsed saata, et omaette olla. Oleks vann, siis nad ka kraakleksid ja tülitseksid autode, ruumi, seebi või vee pärast. Ja nii ma hulbin siin ja ootan, millal kõik vaikseks jääks. Ja kui lapsed magavad, siis vajun ka mina voodisse. Tardunult, ainult hingata veel jaksan.

Tule meie meeskonda!

Ma ei taha veel alla anda ja loodan, et olete leidnud selle lehe siin, siia lugema jäänud. Leidnud lootust, et sa pole üksi. Leidnud seltsi, äratundmist. Ja kui sa soovid ja jaksad veel tulla meie punti, siis kirjuta mulle: momsquadblogi@gmail.com. Sest varsti jäävad kohad vabaks.

Sa oled kaunis ja imeline, naine!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

Suur pauk ehk lained lõid pea kohal kokku

R okt. 9 , 2020
September on mu mälus üks väga hall ja sombune kuu, ainult mõned väga eredad mälestused, nii head kui halvad, on meeles. Kui keerata kõik see […]

Sarnased lood