September on mu mälus üks väga hall ja sombune kuu, ainult mõned väga eredad mälestused, nii head kui halvad, on meeles. Kui keerata kõik see kogemus poeesiaks.. Mul lendas pind jalge alt ära, ma tundsin end justkui vees hulpimas, abi hüüdmas, kuid keegi ei tulnud.

Kõik on ilus kuni..

Ma olen see inimene, kes alati proovib anda endast kõik nii inimsuhetes, tööl kui ka koduses elus. Ma pole see, kes abi küsib. (Täna ma tean miks. Kui sina ka ei oska abi küsida, siis võib-olla on sinu attachment vanemaga lapseeas puudulikuks jäänud. INFO SELLES LINGIS) Ilmselgelt oli mul vaja abi, kuid ma lihtsalt olen selline nina-verest-väljas pingutaja. Kohustusi minu õlule tekkis järsku liiga palju. Ma ei saa neid kohustusi ka delegeerida oma abikaasale, sest tema tuleb töölt koju nii hilja ja mis kõige hullem, ta läks üldse kodust nädalateks ära. Nädalavahetustel nägime ja siis ei teinud ma mitte midagi, sest mul lihtsalt polnud energiat.

Ära unusta ennast ära!

Ma olin endast kõik välja pigistanud. Ma ei pannud ka tähele, et mul on tekkiv probleem, sest ma olin nii keskendunud sellele, et mingeid muid probleeme lahendada. Ma unustasin enda ära. Ma ei osanud üksi olla, sest kui ma käin kuskil üksi ja lapsed on mehega, siis on mul süümekad, et ma jätan lapsed üksi või kogemusest ilma. Praegu pole mul üldse jaksu süümekaid tunda. Mõtlen ainult, kuidas saaks üksi olla, et enda tassi täita. Kui see laine on üle pea käinud ja sa suudad mingit kokkuvõtet sellest teha, siis näen mina küll väga selgelt, mida tuleks teha. Aga selles ideaalse-ema-maailmas* sees olles, kus jõudu nagu jagub, ei tule üldse selle peale, et äkki nüüd laseks käed rüppe ja ei kasutaks 100% kõiki minuteid päevas, et mingid eesmärgid täita.

Ma arvan, et nii mõnigi ema mõistab mind ja ma ei pea neid kohustusi ette lugema, mis meil igapäevaselt kuklas torgib. Tihti oleme me üksi, sest mehed käivad tööl. Noh, mina ka käin tööl, aga see on nii hale-naljakas, sest mina sain endale ainult ühe kohustuse juurde. Koju jõuan ju nii vara, et kõik päevased mured on ikka minul. Ja isegi, kui lõpetaks tööpäeva hiljem. Mis te arvate, kas siis oleks teisiti?

Üks halb avastus oli veel septembris. Kui väga mu abikaasa ka ei tahaks töölt koju jääda, siis see pole alati võimalik. Mulle tundub, et meeste maailm veel ei teadvusta seda, et ka mehed on lapsevanemad. Teine põhjus on kindlasti ka see, et tema töö on projektipõhine ehk asjad tuleb ära lõpetada ja temaga on arvestatud. Mida ma väga hästi mõistan, aga mis mind kuidagi ei aita.

Hoolitse enda eest!

Mis ma tahan öelda kogu selle postitusega, et ärge pingutage endast viimast välja. Ärge olge nagu mina. Ma imetlen neid naisi, kes suudavad kõike teha ja samas suudavad ka enda eest hoolitseda. See on üks imeline oskus, mis minu silmis teeb ühest inimesest ideaalse* inimese. Kuigi ma proovin endale sisendada, et ***ideaalseid*** inimesi EI ole olemas.

Järgmine postitus tuleb 15. sammust, mis viivad õnnelikuma eluni. Ma läbin praegu tasuta Coursera kursust Positive Psychiatry and Mental Health, millest ma tahan kindlasti rääkida. See on mu silmi lihtsalt nii palju avanud ja kuidagi olen ma suutnud sellega viimased kaks-kolm nädalat tegeleda.

Järgmise korrani!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Järgmine postitus

15 sammu õnnelikuma elu poole

T okt. 13 , 2020
Vaimse tervise kuu raames postituste-sari. Esimene oli see postitus LINK. Ma jagasin eelmises postituses, et hakkasin õppima tasuta kursusel. LINK siin, kus sellest programmist kirjutatakse. […]

Sarnased lood