Ma olen nii tänulik oma sõbrannale, kes oskab kõige õigemaid asju kõige õigemal ajal öelda. Ma olen üsna kindel, et minusuguseid õnnelikke inimesi on vähe, kes on leidnud enda kõrvale hingesugulase! Ma tahaks ainult loota, et ka mina nii hea ta vastu olen. Ilmselt ta ignoreeriks mind, kui asi nii poleks. Eks, kallis? 😀

Ma olen nii tänulik oma abikaasale, kes on enda arust jube lahe ja suurepärane humorist. (Jah, kallis, sa tegelikult oledki!) Ma olen nii tänulik nendele inimestele minu elus, kes kuulavad mind, räägivad kaasa, võtavad mu siit nelja seina vahelt ära. Ma olen oma halvimatel päevadel tundnud, kuidas mu ümber pole mitte kedagi. Ma olen nii üksi. Tegelikult on mul vähemalt 10 lähedast inimest ümber, kellele helistada, kui mõtted mustaks lähevad. Ma tean ka miks ma end üksi tunnen. Minu top 10-s pole minu veresugulasi.. vanaema on. Aga kuidas seda ääri-veeri öelda nii, et keegi ei solvuks? Õhh.

Kui räägitakse sellest, et inimene vajab enda ellu sarnaste väärtuste ja kogemustega inimesi, siis see kõik on ju väga tore ja see on tõestatud, et siis kasvab sotsiaalne ja emotsionaalse heaolu. KUID. Kust kohast sa endale need inimesed kohale võlud? (Kirjuta mulle ja tule Momsquadi punti! 😀 PÄRISELT!) Tegelikult on selle vastuseks minu puhul olnud see, et ma ei lase kedagi sisse. Ma olen elus nii palju haiget saanud, et ma ei usalda inimesi kergekäeliselt. See on olnud nii lapsest saati. Minu abikaasa murdis selle müüri, ta oli vahepeal ainus inimene, keda ma nii sügavale enda sisse lasin.. (Proovi mitte vasakule mõelda 😀 ) Noh, ma rääkisin talle oma mõtetest, unistustest, hirmudest. Ma ei kartnud ja ei karda siiani, et ta kunagi mulle haiget teeb. Meil on nii suur vastastikune usaldus ja see on nii oluline.

Ma mõistan täielikult, kuidas Jumalasse uskumine inimesi õnnelikumaks teeb. Sest suhtlus sarnaste väärtuste ja kogemustega inimestega on tähtis. Nad saavad tihti kokku, jagavad oma väärtusi/väärtushinnanguid ja lugusid. Õpivad üksteiselt ja no Jumalalt ka vist, eks. Siiski usklik ma pole, nii et see variant jääb ära. Kuidas veel leida endale sarnaselt mõtlevad inimesed kõrvale? Minul läks õnneks. Sattusin 2017 aastal imelisse beebigruppi. Planeerisime koos kokkutulekut ja sealt sai alguse sõprus, mis kestab siiamaani. See aasta läksin tööle ja leidsin meeletult toreda ja empaatilise ülemuse, kelle sarnast ma enne näinud pole. (PS! Tulge Jõgevale tugiisikuks!)

Sõpru leiab igalt poolt. Proovi lasta nad enda ellu, märka inimesi enda ümber, tee üks suur ja pikk samm. Käige lõunal, jalutamas, külas, tehke lastega play-date (ok, koroona on) või minge loodusesse. Me kõik otsime enda kõrvale sõpru, aga võib-olla ei julge/jaksa teha seda esimest sammu.

„Ükski teadmine pole midagi väärt, kui seda ei saa jagada“ (Edgar Rice Burroughs)

Loe huvi korral lisa LINK Social Support and Resilience to Stress, From Neurobiology to Clinical Practice

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Kelleks sa saada tahad

P nov. 8 , 2020
Korrastasin täna oma riide- ja kangariiuleid. Ma olen nii uhke enda üle! Eksperimenteerin kas saan 3 kuud hakkama 33 asjaga riidekapis. Lõpuks sain ära andmiseks […]

Sarnased lood