Mina tahtsin moedisaineriks saada. 2015 kaitsmine. Mu säravad ja kaunid modellid!

Korrastasin täna oma riide- ja kangariiuleid. Ma olen nii uhke enda üle! Eksperimenteerin kas saan 3 kuud hakkama 33 asjaga riidekapis. Lõpuks sain ära andmiseks 8 väiksemat ja suuremat kotti riideid/kangaid, mõned tükid läksid siiski prügikasti ka. Süda valutab, sest viskasin olmesse. Ma ausalt armastan planeeti ja need kangatükid olid nii imepisikesed, mis ma viimane kord alles jätsin. Ma ei teinud mitte ühtegi nuku riiet neist nagu endale lubasin.

Vaatasin neid kangaid ja ideid tuli mitmeid. Minult küsitakse kogu aeg miks juba äri püsti pole. Ma proovisin, mäletate? Teisalt on minu sees konflikt. Miks ma peaksin veel prügi juurde tootma? Kui ma isegi teeksin nii kvaliteetseid asju, et nad mitte kunagi katki ei lähe. Mis on ju päris võimatu? Siis ühel hetkel ei vaja inimesed neid kvaliteetseid asju. Teisalt inimeste harjumused ilmselt nii pea ei muutu ja kogutakse kappi ebavajalikke riideid rippuma. Pealegi odavalt kiirmoodi, heal juhul kirbukast. Võiks ju olukorda ära kasutada ja rikkuse poole püüelda. Ei. Ei suuda. Ei taha.

Hoian kõik kleidid alles, mis õmblesin. Loodan, et kunagi proovib mu tütar neid ja äkki saab pisiku külge. Haha, ma muide teipisin sel päeval (dets, 2014) esimest ja viimast korda oma tisse. Noh, nagu Kardashianid 😀 😀

Kraad kapis

Ma läksin moedisaini õppima mõttega, et hakkan tegema riideid tootejääkidest, teise ringi asjadest jne. Jätkusuutlik äriidee ühesõnaga. Üsna pea sai mulle selgeks, et oleksin hääl kõrbes, sest kõik ümberringi rääkisid sellest, kuidas trendidega kaasas käia. Reet Aus polnud veel oma särkidega (ja missiooniga) minu teele sattunud. Ja kui teada sain, et minu idee juba elab ja särab, siis kadus motivatsioon ära. Mulle ei meeldi kedagi kopeerida. Tundsin, et see suur auk on täidetud ja väike Mann Jõgevalt oma jalga sinna ukse vahele kindlasti ei saa. Ma ütleksin praegu sellele neiule, et sa võid olla ükskõik kes tahes! Häid inimesi mahub igale poole. Miks ma ometi ei läinud tema juurde praktikale. Ma olin nii töö-kooli rattas ja mõlemad ampsasid nii palju energiat ära. Pealegi polnud mul enesekindlust, enese armastamisest rääkimata.

Nüüd istun siin, kraad kapis ja mõtlen, et kui ma ometi oleks teine inimene. Aga ma pole. Nüüd olen ma piisavalt küps, et mõista, milline töö on üldse minu jaoks. Ma tean, et see pole esmaspäevast reedeni töö; ühes kohas, kuni pimedaks läheb.. Äkki peaks oma 50. sünnipäevaks planeeritud õpingud praegu ära tegema ja päriselt mööbli renoveerimisega alustama? Ma ei tea. Ma kardan, et ma jälle õpin midagi, mis jääb mulle kappi seisma.

Ei, see pole keskmine sõrm… (khm, ma olin stressis rase, äkki andestate :D)

Kuidas teil on? Valisite pärast keskkooli ülikooli/ameti ja nüüd töötategi selles valdkonnas?

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Kas sa täna oma meest kiitsid?

R nov. 13 , 2020
Meh, nii lamp!? 😀 Vahest teen ma oma abikaasale liiga. Lihtsalt selle pärast, et ma olen nii tüdinenud argielust ja tahaks temaga kohad vahetada. Taavi […]

Sarnased lood