Meh, nii lamp!? 😀

Vahest teen ma oma abikaasale liiga. Lihtsalt selle pärast, et ma olen nii tüdinenud argielust ja tahaks temaga kohad vahetada. Taavi kardab mind, kui ma teda kiidan. Sest väidetavalt saab ta pärast seda alati puid alla 😀 (Ma ei tea, millest ta räägib.. 😀 )

Tegelikult on asi nii, et ma vahest tunnen, kuidas ma naeru- või alavääristan teda. Ja ma vihkan seda. Miks ma seda teen? Ma olen mõelnud selle peale. See võib tulla minu minevikust. Ma vihkan mehi. Päriselt. Sorri. Ma näen koguaeg, kuidas meestel on privileeg ja me laseme neil oma privileegis elada ja seamegi nad vahest “kõrgemale” kui meie. Näiteks pidi Taavi mu rattale korvi panema, millega ma ise oleks ka hakkama saanud. Võib-olla mitte päris üksi.. Aga ma lükkasin selle mehele, sest mehed on tugevamad ja nutikamad.. Ja tegelikult on nii, et päris tihti lükkan ma asjad Taavi kraesse, sest tema on mees. Päriselt on asi selles, et ma lihtsalt ei viitsi ise teha seda midagi 😀 Ja nii ma siin olen, isegi feministi ei saa minust mu laiskuse tõttu.

Miks üldse peaks kiitma?

Nii hea tunne on, kui sind tunnustatakse. Hiljuti oli isadepäev ja ma nägin, kuidas naised kiitsid oma mehi sotsiaalmeedias. Olgugi, et see pole miski, mida ma teen, sest mu abikaasa ei käi väga sotsiaalmeedias. Siis siiski ma saan aru, miks seda tehakse. See on suur rõõm, kui meie lastel on head isad ja seda võiks ju rohkem öelda, kui kord aastas. (Mitte et ma nüüd arvaks, et see päriselt kõigil nii ongi :D) Ma proovin Taavit tunnustada, kui ma näen, et ta püüab olla parem isa, parem abikaasa. Mitte et ta halb oleks. Ma lihtsalt märkan tema püüdlusi ja tunnustan seda, et ta saaks veel rohkem julgust juurde, sh teadmisi ja oskusi. Ma tunnen, kuidas meie suhe on ka arenenud sellega seoses. Me oleme haavatavad, kui tunneme, et meie vanemlust küsimärgi alla pannakse. Aga meil kõigil on ju neid hetki, kus midagi ei õnnestu.

Me õpime koos vanemaks olemist. Pidevalt tõusevad õhku uued teemad – laste ropendamine, hammustamine jm eakohane areng. Me räägime vanemlusest, nippidest, mida ma loen ja ütlen, et näed, sa tegid nii ja see aitas! Või vahepeal kasutab ta mingit lauset lastega, mida ma olen talle öelnud ja ma tunnustan teda, kui olukord laheneb rahumeelselt. Või arutame, kuidas tegeleda laste tülitsemisega, mõlemad jagame oma mõtteid ja põrgatame valikuid. Need hetked on nii ilusad. Me neljakesi kasvame siin kokku ja tunnustame üksteist, sest see on nii tähtis!

Tänks musi, et sa iga hommik pesumasina ja nõudeka tööle paned! Aitäh sulle, et sa lastele iga õhtu raamatut loed ja neid magama paned. Aitäh sulle, et sa nii kannatlik minuga oled. Aitäh, et sa telekat tööle ei pane kohe esimese asjana! (ah see telekas.. :D) Aitäh, et sa ei virise, kui jälle pole ma jõudnud sooja toitu teha. Aitäh, et sa iga hommik ise lastele putru teed! (mida nad ei söö :D) Neid ilusaid kiitusõnu jätkuks veel. Ja kui sa arvad, et iga isa peakski selline olema, siiski tuleb välja näidata tänulikkust ja kõike ei tohi iseenesestmõistetavalt võtta. Elagu isad ja mehed!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Puistan südant

N nov. 19 , 2020
Ma tahaks nii palju öelda, teha, kirjutada.. aga ma ei jaksa. Ma tunnen end täpselt nagu käteta, jalgadeta, hääleta.. hääbumas. Kui sa tunned sama, siis […]

Sarnased lood