Ma tahaks nii palju öelda, teha, kirjutada.. aga ma ei jaksa. Ma tunnen end täpselt nagu käteta, jalgadeta, hääleta.. hääbumas. Kui sa tunned sama, siis mul on nii kahju. Võib-olla ei peaks ma üldse tervele ilmale sellest pajatama. Kes ikka negatiivseid uudiseid kuulda tahab.

Minu elus on viimase kolme kuu jooksul nii palju juhtunud, et ma arvasin, et sellised asjad juhtuvad korraga ainult seebikates. Ma olen lihtsalt kogu aeg end lohutanud sellega, et kaks tragöödiat ikka mind ei taba. Pff. Esiteks olen ma töölt haiguslehel olnud ärevushäirete ja depressiooni pärast. Ma isegi ei tea, kui kaua? Septembrist. Kuidas ma end tunnen? Väga sitasti. See on mu esimene töökoht pärast emaks saamist. Teadsin, et tuleb raske aeg, aga ei midagi ületamatut. Noh jah. Kuidas teised emad seda teevad? Kas ma olengi eluks ajaks lihtsalt ema? Muu ei jaksagi ma kunagi olla?

Teiseks, kolmandaks, neljandaks on mu suhted oma pereliikmetega nii sitad. Meil on üks maja, mis on üle saja aasta vana ja olnud üle saja aasta meie suguvõsas. Seal on elanud kuus põlvkonda? See on müügis. Aga mina tahaksin seal elada. Eriti praegu, kui mu vanaema, kes elab samas külas, vajab inimesi oma kõrvale. Ma ei saanud seda maja. Ma ei tea, kas ma oleks tahtnud sinna püsivalt elama jääda. Vähemalt nii kauaks, kuni vaja on. Kogu oma elu planeerisin sinna. Samal ajal, kui ei teadnud, kas vanaema veel kunagi üldse näen. Ma armastan oma vanaema. Suved lapsena tema juures olid minu päästjad. Ta oli minu jaoks emotsionaalselt olemas, ta oli mulle nagu ema. Siiani on mul kõik peas sassis ja pean teda väga oluliseks. Kui ma aus olen, siis mul pole emaga neid suhteid. Ma tahaks, et oleks. Aga mitu korda lased sa endale haiget teha, enne kui mõistad, et mingit muutust ei tule? Me pole kumbki praegu seisus, et siin midagi parandada. Ja ma jäin üleöö nii haigeks, et ma ei taha midagi teha. Ma ei saa aru, mida elu mulle õpetada püüab? Emaks olemisest ei tasu rääkidagi. Ma lihtsalt sakin.

Ma tunnen, et elu tõmbab mind igast küljest ja ainus, mis ma teha tahan, on lihtsalt olla. Et mitte ainult negatiivne olla, siis ma proovin mediteerida Synctuition äppiga, mis on nädal aega tasuta ja siis küsitakse 96eur/aasta. Sellist raha mul ilmselgelt pole. Aga et ka mitte liiga positiivseks minna, siis ma olen viiest meditatsioonist saanud ainult ühega mõtted paika ja leidnud rahu.

Ma tean, et ma ei saa muuta seda, mida teised inimesed soovivad. Ma mõistan, et kui palju ma ka ei prooviks teiste elu kergemaks teha, nad alati ei oota seda. Ma mõistan, et inimestel on omad soovid ja nägemused. Ma pean seda austama. Ma mõistan, et kõik on millekski hea. See maja. Ma unistan sellest ikkagi, aga ma tean, et ma ei saa kunagi sinna. Minu rahupaik on seal, aga ma mõistan, et saan sinna igal ajal sõita, seda külastada. Ma mõistan, et kõige tähtsam on keskenduda praegusele hetkele. Ma kipun liiga tihti elama tulevikus, sest olgem ausad – olevik ei ole kerge. Ma mõistan, et ma ei saa kedagi muuta. Ma saan muuta enda suhtumist, luua oma piirid.

Mul on minu maailm. See koosneb neljast inimesest – minust, mu abikaasast ja mu kahest lapsest.

Kirjutas Mariann, kes ka nutab vannitoas. Kes ei tea, mida oma eluga peale hakata. Kes unistab paremast tulevikust, kuid püüab hinnata olevikku.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Saame tuttavaks...

R nov. 20 , 2020
Mina olen Kaia. Otsin siin maailmas ehedust ja sügavamat sisu. Veedan meelsasti aega looduses, et inspiratsiooni ammutada ja patareisid laadida. Mulle meeldib, kui ei pea […]

Sarnased lood