Mulle ei meeldi üldse emadusest rääkida. Ma tunnen, et ma pole veel nii kaugel, et saaks öelda – ma saan hakkama kõigi nende tujude, rõõmude, muredega. On olukordi, kus ma plärtsun. Ma olen täieliku enesekontrolli kaotanud, lukustan end vannituppa, et ma jumala eest rohkem kahju ei teeks. Ma tean, et ideaalseid emasid pole olemas. Minu esimesed aastad emana möödusid seda taga ajades. Viimased kaks aastat olen ma teadlikult olnud teekonnal, et minust saaks tasakaalus ema. Viimased kaks aastat olen ma endale tunnistanud, et ma vajan abi.

Ma usun, et lapsed on tulnud meile õpetama, kuidas õnnelikult elada.

Pole vahet, mis põhjustas lapse halva tuju. Tähtis on see, kuidas täiskasvanu end kontrollib ja kuidas ta tekkinud olukorrad lahendab. Ma usun, et kõik takistused saab lahendatud ka rahumeelselt. Ma tean seda. Aga ma pole veel päris sealmaal, siiski juba lähedal.

Rahulolev ema

Just selle pärast läksin ma kaasa vaimse tervise kuu liikumisega. Kui mina olen rahul ja tunnen end väärtuslikuna, siis suudan ma palju rohkem kohal olla ja rahumeelselt tülisid lahendada. Kui mul on tööriistad, kuidas rasketel hetkedel toime tulla, siis tuleb kõik orgaaniliselt. Ma olen võtnud ka telefoni kätte ja lugenud sealt maha lauseid, et seletada oma lapsele, kuidas oma tunnetega toime tulla. See ei tulnud orgaaniliselt. Ta ei saanud midagi aru, mida mina öelda tahtsin ja ega mina ka ei saanud. Kõik algas vastutuse võtmisest ja vabandamisest. Ükskõik, kui väike või suur laps on, ta ootab ikkagi, et tema tundeid aktsepteeritakse, et teda mõistetakse, kuulatakse. Et tema jaoks jätkub aega maha istuda, kallistada ja ära leppida. Soovitan Instagramis üles otsida konto @jesslapsed. Sealt leiab palju mõtteid, konkreetseid lahendusi ja tööriistu.

Süütunne ei vii mitte kuskile. Endale tuleb andeks anda. Vead on inimlikud. Mõista oma käitumise tagamaid ja mõelda sellele, et lapsed võtavad vanema käitumisemustri üle. Tuleb võtta vastutus, mitte pahandada lapsega, sest ei suuda iseenda tegusid mõista. Või tunned, et ei suuda olukorda kontrollida. See on valulik protsess, ma tean. Kindlasti mitte kõigil. Ma proovisin nii väga olla hea ema, teha paremini, läksin täiesti ühte äärmusesse. Sain aru, et see ei vii mitte kuskile, ainult veelgi sügavamale pimedusse, sest proovisin hüpata üle oma varju.

Põlvkondade valu ja ilu

Meie käitumismustrid tulevad meie vanematelt ja nende vanematelt. Kujuta ette Matrjoškasid, täpselt nii kandub edasi. Põlvkondade viisi piinatud/imeliste inimeste ajalugu kandub iga sünniga edasi. Kogu valu, mis kunagi läbi elatud on, kandub edasi ja see ei kao mitte kuskile, kui ei ole armastust, aktsepteerimist, andeks andmist. Üks põlvkond suudab mustrist välja murda. Kui raske koorem see ka poleks, ma olen otsustanud seda teha. Ma olen otsustanud, et ma olen toetav, julgustav, rahulik, kohal, kuulan neid ja nende soove, ei nõua neilt liiga palju ja arvestan nende eakohase arenguga. Sellega tuleb lihtsalt leppida ja näha neid ilusaid hetki laste elus, kui nad arenevad, kui nad õpivad. Mul on nii kahju, et ma alles nüüd sellele vastu ei põikle, vaid lasen neil kasvada. Olles nende teejuht, nende tunnete kuulaja ja suunaja. Ainult nii palju, kui vaja.

Õnnelike laste nimel edasi!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Sa oled ema kui...

E dets. 7 , 2020
●Üritad last rinnaga toites laua pealt telefoni või tv pulti jalaga võtta ●Proovid hiirvaikselt magama jäänud lapse juurest minema hiilida, aga komistad millegi koliseva otsa […]