Olles lapsevanem, on nii raske vaadata oma võsukeste valu, kurbust, pisaraid. Soovime ju neile alati kõige paremat. Aga kõikidest muredest ja valudest ei ole meil võimalik neid ka kõige parema tahtmise juures kaitsta. Ja kas seda ongi vaja? Kui kõik oleks kogu aeg ainult hästi, siis me ju ei õpiks ega areneks. 

Väike õnnetus…

Minu keskmisel tütrel juhtus eelmine nädal väike õnnetus. Ta kiirustas ja libises õues kivitrepil nii pahasti, et kukkus põlve vastu teravat äärt katki. Ma nägin seda kõike pealt, aga ära hoida ei saanud kuidagi. Toas selgus, et püksid olid korralikult verised ja tegu polnudki kerge kriimustusega. Verd nähes hakkas laps meeletult nutma. Ise üritasin säilitada rahu.

Kas EMO-sse?

Esimene sisetunne ütles, et tuleb minna EMO-sse, aga siis jällegi tundus, et ehk ikka pole vaja.  Verejooks peatus, puhastasin haava, üritasin hinnata olukorda kaine mõistusega. See kõik oli minu jaoks esmakordne. Mõistsin, et meil on väga vedanud, et pole ette tulnud tõsisemaid vigastusi ning pole kordagi olnud põhjust külastada EMO ega kutsuda kiirabi. Ptü-ptü-ptü üle vasaku õla, et see õnn saadaks meid ka edaspidi.

Haav polnud küll sügav, aga oli siiski umbes 2cm pikk ning servad hoidsid üksteisest lahku. Tundus, et võiks vajada õmblemist ning seetõttu otsustasin, et tuleb ikkagi EMO-s ära käia. Tüdruk kartis, et talle tehakse seal haiget. Mina mõistsin, et mul on väga raske lapse hirmu leevendada, kuna ma ei teadnud ju ise ka, mis ees ootab. Mul polnud kogemust. Mul on küll kunagi pisikest haava õmmeldud, aga olin siis nii väike, et ei mäleta sellest suurt midagi. Üritasin küll lohutada, et karta pole vaja ja et see kindlasti ei ole üldse valus, ise sisimas aga mõtlesin, et luban tütrele valet.

EMO-s puhastati haav veelkord ja tehtigi kaks õmblust. Laps oli väga vapper ja teatas, et polnudki üldse valus. Mina ise olin rohkem liimist lahti, kuigi ma üritasin seda mitte välja näidata. Seal olles, ma tundsin nii väga, et keegi personalist võiks lausuda midagi sooja, midagi toetavat lapsevanemale, kelle jaoks see on esmakordne kogemus. Jah ma mõistan, et lõpuks oli see tõesti pisikene vigastus ja nemad seal näevad päevast päeva palju hullemaid olukordi, kuid siiski ma tundsin, et veidigi empaatiat nende poolt oleks olnud suureks abiks. Aga loomulikult ma hindan väga seda tööd, mida arstid teevad. Ja sealt koju sõites, langes kivi südamelt. Ma tundsin kergendust, et olukord oli saanud lahenduse ja tänulikkust, et on koht, kuhu abi saamiseks pöörduda.

Aga sellega veel asi ei lõppenud…

Pool nädalat hiljem, kui haav juba hakkas paranema, juhtus nii, et laps toas mängides libises ja kukkus uuesti sellele põlvele. Igal muul juhul oleks see olnud täiesti tühine libisemine kerge põlve puudutusega vastu põrandat. Aga ei, nüüd oli see minu jaoks katastroof. Ma ju olin kõik need päevad muretsenud ja manitsenud, et hoia jalga rahulikult, ära hulla, parem kui oled üldse paigal jne jne. Kõike seda selleks, et vältida haava traumeerimist, et see saaks rahus paraneda. Aga mingil põhjusel on nii, et see mida sa kõige rohkem kardad või ära hoida püüad, need asjad kipuvad ikkagi juhtuma. Ja just nii läkski, ta vigastas uuesti haava ja tõmbas ühe niidi lahti.

Miks küll ometi?

Ma ei oskagi kõiki neid mõtteid ja tundeid kirja panna, mis mu sees keerlesid, kuidas ma kirusin maad ja taevast ja universumit ning küsisin “MIKS KÜLL OMETI”, endal nutumaik kurgus. Õnneks oli laps ise rahulik, ta kartis vaid, et peab uuesti õmblema minema. Aga kuna enamus haava hoidis siiski ilusti koos, siis uuesti me arstile ei pöördunud. Paranemine võttis ainult veidi kauem aega ning niite läksime eemaldama 4 päeva plaanitust hiljem.

Lõpp hea, kõik hea…

Selline emotsionaalselt raputav kogemus siis minu jaoks. Usun, et laps näeb seda hoopis teise nurga alt ja tundub, et ta on algusest peale olnud palju vapram kui mina. Siiski on minul emana raske mõista, miks pidi nii juhtuma, miks ma ei saanud seda ära hoida. Ma tean, et mina olen nüüd kogemuse võrra targem ja küllap seda õppetundi oli mulle siis vaja, aga miks see pidi tulema just läbi lapse? 

See tuletab meelde, kui habras on elu ja kui kiiresti võib kõik muutuda. Me ei saa kunagi hoida ära kõike halba, aga me saame hinnata seda, mis meil on, juba TÄNA.

Päikest, Kaia

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Laste kasvatamisest

P dets. 13 , 2020
Kõigepealt – millised ma tahaksin, et tulevikus mu lapsed oleks? Empaatilised, armastavad, hoolivad, ausad, lugupidava suhtumisega ükskõik, milliste inimeste vastu. Et neil jätkuks mõistmist, rohkem […]

Sarnased lood