Kõigepealt – millised ma tahaksin, et tulevikus mu lapsed oleks? Empaatilised, armastavad, hoolivad, ausad, lugupidava suhtumisega ükskõik, milliste inimeste vastu. Et neil jätkuks mõistmist, rohkem kui hukkamõistu. Et neil puuduks eelarvamused, õelus ja omakasu.

Armastan oma lapsi, aga selle pildi tegin päeval, kui ma läksin nädalaks ära. Ja ma päris ausalt ei tundnud end üldse süüdi. Ainult selles, et ma lapsi tegelikult väga ei igatsenudki. Ma teadsin, et nad on hoitud.

Lapse iseseisvus

Kui Isabel läks sõimerühma, siis anti vanematele leht, kuidas laps paremini lasteaiaga harjuks. Üheks nipiks oli kas küsimuse vältimine. No nt ei tohiks ma küsida: “Kas sa täna tahad ruudulist särki või roosat?” Ma mõistan, et lasteaias kuni 20 sõimerühma lapsega on raske hakkama saada, eriti alguses. Ma mõistan ka nende õpetajate rasket tööd, sest ma olen seda näinud väga lähedalt. Aga ma kasvatan oma lapsi iseseisvaks. Nad saavad kätte vee, toidu (puuviljad, võileivad, kahjuks ka külmakapi peale peidetud kommid.. :D) Nad valivad endale ise riided ja kui nad sellega hakkama ei saa, siis ma pakun neile kaks valikuvarianti. Talvel peidan suve-, toariided ära. Isabel on läinud lasteaeda ka tudusärgis, aga kes seda ikka tähele paneb. Ausalt öeldes jääb mulle mõistetamatuks, kui lasteaiast peaks tulema tagasiside, et “Teie laps tuli täna magamisriietega lasteaeda” või “Teie lapsel on teksapükstel põlved katki.” Jah, Matu läks täna nii lasteaeda, sest ta kategooriliselt keeldus pükse vahetamast. Ja no mis ma siin teen! Kas alati peab täiskasvanu sõna peale jääma? Ei.

Laps on võrdne täiskasvanuga

Juba hea oleks, kui laps kõike teeks, mis vanem ütleb. No mis luksus see oleks! Ma ütlen, et vaesed lapsed! Hirmutamine, manipuleerimine, ähvardamine – jah, ma olen seda teinud! Aga see pole õige. Ma usun, et kõik emad/isad on vihahoos öelnud: “Kui sa kohe mu sõna ei kuula, siis sa ei saa mitte kunagi kommi!” Või midagi iganes selle kommi asemel olla võib. No sellised ähvardused, et sa ise ka ennast ei usuks, kui sa nii närvis ei oleks, et sellest aru saada. Lihtsalt öeldes: ähvardus, mis on öeldud vihast ja mida tegelikult ei mõelda päriselt ellu viia, võiks lihtsalt hammaste taha jääda. Ja kui see sealt vahelt läbi lipsab, siis palu oma lapselt siiralt vabandust. Oi, kuidas ma olen olnud vihast lõhkemas ja laps jookseb teise tuppa peitu, nutma või on lihtsalt kurb. Mulle meenub oma lapsepõlv, kui mina end nii tundsin. Kõige enam vajasin ma siis oma ema. Kõige enam vajab mind siis laps. Mida kaugemale ta mind lükkab, seda rohkem ta mind vajab.

Ma proovin hiljem analüüsida või veel parem, situatsiooni käigus, kui ma pole veel reageerinud. Et mis mu mees mulle ütleks või mida ma tunneks, kui tema mind nii ähvardaks.. või manipuleeriks, hirmutaks. Ma viskaks ta kodust välja! Jumal halasta, miks ma siis oma lapsega nii käitun?! Sest mul käib jõud temast üle. Ma tunnen, et ma kontrollin olukorda, teist inimest, tulemust. Oi kui vale see on. Kui ma selle enda jaoks ära mõtestasin ja ära analüüsisin, jäi kõike vähemaks. Ma olen tasa, ma jälgin last, proovin välja selgitada, mida ta tunneb, mida vajab. Üldiselt vajab ta armastust, hoolt ja tuge. Ühte kõva kallistust.

Kiitmine

Olen sellest kirjutanud postituse (LINK postitusele “Kiitmine – imenipp) ja see on imenipp! Kiida oma last tegude eest. Matu on väike härrasmees juba päris pisikesest peale. See on tal kuskil geenides või tähtkujus sees. Küll teeb ta uksi lahti, küll toob mulle vett, küll teeb mulle võileibu, küll tuleb ja ütleb, et armastab mind. Ma kiidan teda alati: Sa oled nii abivalmis. Sa oled nii tähelepanelik. Sa oled nii hoolitsev. Sa oled nii kallis, maailma parim laps, sest sa ütled, et armastad mind. Kui nad kaklevad siin üksteisega, siis kiidan, kui Matu jääb rahulikuks ja mõistab, et Isabel on veel nii väike, et ei oska oma tundeid ja viha filtreerida. Ma kiidan teda, et ta ei löönud teda, et ta mõistab teda. Kui Isabel läheb vennat lohutama, sest mõistab, et ta on kurb, siis ma tunnustan teda, kui armas ta on, et vennat lohutab. Kui Isabel teeb mulle kohvi, (Vajutab nuppu, mis tegelikult on veits ohtlik ja ma kardan seda) siis ma tänan teda, et ta nii abivalmis on, kuid ütlen sealjuures, et see on ohtlik, sest kohv on kuum. Kui ta tahab koos pannkooke teha, siis ma luban tal kokata ja tänan teda taevani, et ta nii ettevaatlik ja abivalmis on. Kui ta viskab prügi ära, tuba koristab, siis ma tänan teda, et ta mind aitas. Lapsed on selle minult üle võtnud ja Matu on juba nii vana, et tänab ka mind, kui ma aitan tal koos otsida kaduma läinud mänguasju või kui ma olen nõus, et me meisterdaks koos. Mis on ju tegelikult normaalne, ma peaksingi koos temaga meisterdama ja aega koos veetma. Aga see tänulikkus, mida ma tänu sellele talle õpetan, tuleb elus kindlasti kasuks.

Täna on sellised mõtted. Veel on nii palju, millest kirjutada. Vaatasin oma lapsi ja nad inspireerivad mind. Motiveerivad mind veelgi parem lapsevanem olema. Nad on mu väike maailm.

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Süütunne ja segane päev

E dets. 14 , 2020
Alljärgnev postitus on ühe ema ventilatsioon. Noh minu. Ma mõtlesin, et lasen kõik endast välja ja vaatan, kas postitan. Eile panin üles postituse, kuidas ma […]

Sarnased lood