Alljärgnev postitus on ühe ema ventilatsioon. Noh minu. Ma mõtlesin, et lasen kõik endast välja ja vaatan, kas postitan. Eile panin üles postituse, kuidas ma oma lapsi kasvatan. Täna loete, kuidas ma seda ei tee. . vist.. Või teen?

Pilt: Instagram @common_wild

Lühike lasteaiapäev

Reedel kell 12 hakkasin lastele lasteaeda järgi minema. Miks? Sest ma lihtsalt tunnen, et ma olen maailma kõige kehvem ema. Ma olin nädal aega lastest ja kodust eemal ning ma igatsesin ainult ühel hetkel oma lapsi, kui me teisel päeval videokõnet tegime. Me tegime iga õhtu ikka muidu. Ma olen kodune ema jälle sellest kuust ja tunnen süümekaid, et praegusel koroona ajal käivad lapsed lasteaias. Selle asemel, et emaga koos kodus olla. Ma tean, et päris paljud õpetajad nii mõtlevad, nad ei karda seda välja öelda. Minu laste rühmas on tõesti meil väga head suhted, aga kuna mul kokkupuudet tekkis selle viimase aastaga, siis kahjuks nägin igasuguseid õpetajaid. No ja tegelikult pole ju üldse oluline, mida keegi arvab. Ma saan sellest aru, aga ega ma targemaks ikka ei saa. See reede oli nii hull, et ma mõtlesin ukse selja taga kinni panna ja ära põgeneda. Vau.

Lõbus tõuksisõit

Ma läksin lastele järgi ja võtsin kaasa Isabeli tõuksi. Kuna ilm oli suhteliselt soe ja mu süümekad oli mega suured, siis ma mõtlesin, et ah, vahelduseks võiks olla hea ema ka ja lasta lihtsalt lastel kulgeda. Kõndisime kahe ringiga koju. Matu lükkas aga Isabelile hoogu nii, et mul mitu korda süda saapasäärde kukkus. Suutsin üsna chill olla ja meil oli tegelt tore. Kuni pidime tuppa minema. No 3-aastaseks saav pliks väsis nii ära, et ei mõistnud, miks emme ei viitsi teda kolmandale korrusele tassida. Oh god seda nuttu ja seletamist. Lõpuks kallistasime ja läksime käest kinni üles. Täiega innustasin teda terve aeg, kui üles läksime.

Matul lubasin ma tuppa minnes mängida oma traktorimängu PlayStationiga, sest ta oli tõesti nii armas ja ma ütlesin ka, et ta oli nii vahva, et mõistis Isabeli ja täitis ta soove õues.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 73985-mm_mommemes3.jpg

Vana hea vannituba

Laste toas oli mega suur, neljast tekist tehtud katusega onn. Matu tahtis üksi olla, aga Isabel ei suutnud sellest aru saada. Mina ei suutnud muud teha, kui seletada ja paluda neil lõpetada. Kuna minu hääl neist üle ei käinud, siis ma läksin ja lukustasin end vannituppa, et tegeleda blogi asjadega ja lihtsalt natukene saada oma tassikest täis korraks. Ukse taga hakkas hull möll peale ja siis oli vaikus, sest nad tahtsid mind sealt välja. Kõik leppisid lõpuks üksteisega ära.

Ma ei lubanud enam Matul minna oma traktorimängu mängima. Ma tean, et preemia ja preemia ära võtmine on halb. Aga no minu piirid ületab see üksteise löömine ja nügimine. Mu lapsed teavad seda, aga nagu minagi. Võin ju teada, aga kas õpetuse järgi teen, see teine asi 😀 Seletasin Matule kuiva pesu restilt lappides kümme korda, et miks ma ei luba. Kuidas peaks sellises situatsioonis käituma, kuidas lahendada jne. “Ma ju tean seda, emme! Ära räägi! Ma tahan mängida!” Läksin lepitust otsima, kui pesu kokku korjatud sai. (Märg pesu ootas veel 3h seal resti juures)

Suu on juba vahtu täis

Läksime onni kolmekesi ja mõtlesin, et hakkame meisterdama jõuluasju. Et saame tegevust ja mõtted mujale. Mul täiega tuhin peal, aga pole väga saanud lapsi kaasata, sest projektid liiga rasked nende jaoks. Võtsime lastega Pinteresti ette ja igaüks valis, mida tegema hakkab. Isabel pidi tegema paberile pärja guashidega. Matul oli idee juba olemas, aga siis vaatas, et ta ka tahab ikka värvida. Siis tahtis raamatut teha hoopis ja ükski paber ei sobinud, millel juba ühel pool oli kasvõi väike kriips tehtud. Chill, eks. Davai, Isabel sai värvitud, siis värvis veits ennast, aga ma valvasin seekord ta kõrval ja tegelesin üks laps korraga. Matu polnud rahul, pidi ju ootama. Mulle ei meeldi nendega üksinda meisterdada, aga ma teen seda! MIKS?!?! Nad tahavad mind mõlemad samal ajal ja samal ajal suhtlesin telefonis blogi teemadel ja ühe emaga sünnipäeva teemal. Ja katus lendas pealt. Koristasin laste järelt kõik ära.

Mõtlesin, et kurat, ma olen juba pea kolm tundi järjest tegelenud koguaeg mingi probleemi lahendamisega, et istuks korraks ja koguks veits mõtteid. Siis järsku on neil kõht tühi. Õnneks oli issi tehtud pannkooke alles ja lasin need soojaks. Matu serveeris endale ja Isabelile ise pannkoogid. Ma sain veits istuda ja mõelda oma asju. Siis tuli meelde, et oi kell 12 pesumasinast välja võetud hunnik ootab veel kuivama panemist. Ma ei saanud kuivatit panna tööle, sest pesin lõpuks siis laste vihmariided ära jms.

See k**adi diivanil söömine! Me ise ka sööme. Ise oleme jobud

Pesu kuivama pannes läheb üks lastest täiesti lampi nurka, kus on kuuseoks vaasiga maas. Mitte keegi ei käi selles nurgas ja see läheb muidugi ümber. Ega ma kade pole, ise toovad rätikud ja kuivatavad ära. Muidugi loik jäi kahe silma vahele, see ka norm tegelt. Lõpuks saan laste toast elutuppa. Selle asemel, et laua taga süüa, on nad tassinud suhkrutoosi diivanile. Terve diivan suhkrut ja pannkoogi tükke täis. Ega ma jälle kade pole. Küsin, kes tahab tolmuimejaga koristada. Matu läks ja koristas ära. Jess!

Isabel arvab sel ajal, et kassidel ei ole toidukausid täis ja paneb tuugalt kassitoitu neile. Pool muidugi läheb kapi alla. (Haha, kui kassidel söök otsas, siis vahest nad lähevad ja püüavad neid krõbinaid kapi alt kätte saada :D) Matu on millegi pärast vihane ja lammutab mööbliga oma toas. Isabel ronib köögis kraanikausi äärde ja hakkas kätepesuseebiga panni puhastama. Kohe nii, et terve tasapind kraanikausi ümber tilgub. Matu küsib millegipärast koguaeg pastakaid ja ma siis andsin talle koha kätte, kust otsida. Tuleb nende kõigiga tagasi ja ütleb, et ükski ei tööta. Meenub, et ma kuulsin teisest toast sellist häält nagu keegi kriibiks põrandat. Küsisin temalt, kas ta värvis põrandat. Näost näha, et vastu on jah, aga suu ütleb “eeee, äh jälle!” Ehk siis jälle EI tohi. I get it, laps, päriselt.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 20130109.0.png
Leitud artiklist LINK
Siin on “This is fine” meme, mida telefonis mina millegipärast ei näe 🙂
See olen mina. I.G.A. P.Ä.E.V. kui lapsed on lasteaiast kodus

Vana hea vannituba

Meie kodust ei puudu ka eakohased solvangud, mis väiksema nii endast välja viib, et maailma lõpp on kohe käes. No sellised, et “Kaka, puuks, nä-nää oled” Need isegi ei pruugi olla päris sõnad. Vahest teeb mulle nalja, aga siis mitte enam ausalt. Põgenesin vannituppa, sest eelmine kord nad lahendasid ilma minuta oma asja ära nii kaugele, et keegi ei karjunud ja toimis ka seekord. Siis tulen ja näen, et hüppavad kapi pealt meie voodisse, mis on nagu selles mõttes ok, et ma vahest luban. I know, ma olen ausalt maailma kehvem ema, sest ma olen kaksikud tähtkujus sündinud ja ma ei suuda olla järjepidev. Sorri, lapsed. No see pole vabandus, aga see päriselt on raske.

Vildikas oli mu viimane piir, niuks

Lastetuba on muidugi täiesti tagurpidi keeratud. Minu rahakoti leidsid nad ka kapi pealt, rahakott kaartidest tühi. I know, ma jälle luban Isabelil seda teha vahel, sest sellega harjutab ju peenmotoorikat ja ma nii halb ema, et ma pole temaga tegelenud väga sellega seoses. Üritan minna teki alla, nutt tikub peale. Isabel tuleb teisest toast ja on oma näo roheliseks värvinud. Siis andsin ma alla ja helistasin 15:43 Taavile, et ma kohe ausalt ja päriselt lähen kodust ära. Ta võlus mu terveks ja tuli õnneks tunni pärast koju.

See pole postitus sellest, kuidas ma lapsi taga räägin või neisse halvasti suhtun. Ei, ma armastan oma lapsi ja nad on maailma ägedad. Mis siis, et hulluks ajavad. Kui sa siia lõpp jõudsid, siis ma loodan, et sa ei saanud rabandust, et kus kuradi kohas siis mina olin, kui see kõik juhtus. Ma olin kahetoalises korteris, kus on avatud elutuba-köök-magamistuba ja eraldi lastetuba ning ma ei tea, kuidas see päev just nii eriline olla sai. Ilmselt pean ma sellest õppima seda, et lasteaed on tore koht, kuhu oma lapsi viia ja si*t tunne on tunnistada, et ilma lasteaiata ma vist hakkama ei saaks. Päriselt.

Huhh, tsau, kõikvõimsad emmed-issid!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Isabeli sünnipäev

L dets. 19 , 2020
Isabel sündis täpselt nädal enne jõululaupäeva ja ma pole kolme aastaga suutnud sellega ära harjuda. Kas lapsele on vaja kahte kingitust nädala jooksul per inimene? […]

Sarnased lood