3-aastane rõõmurull

Isabel sündis täpselt nädal enne jõululaupäeva ja ma pole kolme aastaga suutnud sellega ära harjuda. Kas lapsele on vaja kahte kingitust nädala jooksul per inimene? Kas teha ainult üks kingitus? Kas teha eraldi jõuluks ja sünnipäevaks.. Eelmine aasta Isabel ei saanud vist meilt jõuluks otseselt midagi. Siis kinkisid kõik teised, mida vaja oli. See aasta tunnen, et kingitusi sai liiga palju..

17.detsember

Isabeli kandsin üle tähtaja, kuid sünnitustegevuse algusest jõudis ta siia maailma meid rõõmustama kõigest kahe tunniga. (Vahel on kurb ka) Tal on siiamaani koguaeg kiire ja kõndimise asemel pigem jookseb. Päev enne tema sündi tegin ma kõik, mis suutsin, et teda välja ajada. Tõime kuuse metsast, kaunistasime ära ja ma olen üritanud teha sellest meie pere traditsiooni. Isabeli sünnipäevaks peab olema kuusk toas ja kaunistatud!

Nüüd ei suutnud ma otsustada, kas tuua nädalavahetusel kuusk metsast neljakesi või nädala sees ainult mina lastega. Jäi viimane variant. Neljapäeval viis issi lapsed lasteaeda, vennal oli jõulupidu ja Isabel pidas oma sünnipäeva. Lõunaks läksin neile järele ja siis läksime maale, sest ma tunnen seal enam-vähem neid metsateid. Äi hirmutas mind muidugi enne korralikult ära, rääkides, kuidas ta huntidega on kohtunud seal samas metsa ääres, kuhu ma minna tahtsin! Ma otsustasin, et otsin RMK metsa, mis jääb tee äärde ja läksime 2km kaugemale lagendikule.

Seal ta istus ja nuttis, mu väike sünnipäevalaps.

Kuusk RMK rakendusest

Lapsed sumpasid mööda seda kohutavat lagendikku, masinad olid seal korralikult möllanud. Lõpuks jõudsime ojani ja üle selle oli kuusemeri. Võtsin teise kuuse, mis silma jäi. Matu alustas saagimisega, kuid pidin ikka üle võtma. Näitasin oma imelisi võimeid. Siis haarasin Isabeli käekõrvale, kuuse selga ja tammusime oja äärde. Sealt tõstsin Isabeli ja Matu üle, läksin ise kuuse järgi. Vedasin kuuse kaugemale, siis võtsin nutva Isabeli, kes arvas, et ma olen ta hüljanud. Kuigi ma koguaeg seletasin, mida ja mis järjekorras ma teen 😀 Lõpuks me kuidagi moodi saime auto juurde – kõik olid mega väsinud! Matu lubas, et ta enam mitte kunagi ei tule metsa. Isabel oli ära hirmutatud ja mina kartsin ka niiiiii hullult 😀

Võltsnaeratus 😀 Oskab näidelda küll

Hiljem paitasime maal kiisusid ja lehmi, imetlesime vasikat ja läksime kolmekesi koju tagasi. Kuidagi suutsin ma selle kuuse autost välja saada, üles tarida koos suure koti poriste riietega. Isabel ärkas vahepeal autos üles ja nuttis, sest jälle olime ta hüljanud. No kui õnnetuks võib veel ühte sünnipäevalast teha! Leppisime ära, sõime kommi ja hakkasime kuuske kaunistama. Täielik idüll oli. Tõstsin lapsi, et nad saaksid ehteid kõrgele kuuse otsa panna. Kõik tegid koostööd, mitte keegi ei kakelnud. Selleks ajaks olin ma nii väsinud ja lapsed ka. Ütleme nii, et kõik läks hiljem lappama ja me kõik karjusime üksteise peale. Nutsime, leppisime ära ja siis karjusid lapsed veel omavahel ja mina proovisin kuidagi seda idülli saada selleks hetkeks tagasi, kui issi tuleb.

Millised emotsioonid!

Poest salat ja tort

Laud oli kaunis, issi tõi poest salati ja koogi. Ma unistasin, et me ikka sööme õnnelikult koos ja kõik on rahul ja rõõmsad.. aga ma jälle romantiseerisin olukorda üle. Laste jaoks pole veel see sünnipäev nii tähtis püha, Isabeli jaoks kindlasti mitte. Saime lahkhelid lahendatud, kõik said küünlad ära puhutud, kes tahtsid. Hiljem tegime veel mälestuseks pilte ja lõppkokkuvõttes oli meil kõigil tore. Minul on hea meel, et sellega ühele poole sai. Lastel oli hea meel, et kingitused said. Jaaa, Matuga naljakas lugu. Sügisel pidasin Matu sünnipäeva Isabeliga koos, sest teadsin, et midagi suurt enne jõule ei tee. Matu oli nii solvunud, et nüüd on Isabeli sünnipäev ja ta ei saagi aasta vanemaks. Ja mis kõige hullem – ta ei saa kingitust! Isabel ju sai sügisel nukuvankri, mis kusjuures läks laste kogutud rahast ehk nad ise ostsid endale kingitused. Lõpuks sai Isabel Liilu lelu klotsid ja Matu Lego kopatraktori.

“Taavi, tee nüüd minust ka pilt. Muidu oled sina koguaeg lastega iga pildi peal!” Kas iga ema värk? 😀
Issi sai igatahes torni püsti. Isabel pusis ka rõõmsalt. See ikka päris keeruline, aga samas me kolmekesi eile nuputasime, kuidas saada torn püsti. Põnev ka!

Nüüd on meil kodus ülimõnus ja hubane olla, ilma kuuseta ikka ei saa. Jõuludel oli minu soov kodust põgeneda ja härra jäi õnneks nõusse. Lähme reisime neljakesi Eesti teise otsa. Ma proovin nüüd ta veel nõusse saada, et läbi käia vähemalt Tartu raekojaplatsilt. Ja siis ma tahaks minna matkateedele jalutama.. Ja siis ma tahaks, et oleks hästi tore ja romantiline. Ja ma jälle unistan.. 😀

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Täiuslikkus

P dets. 20 , 2020
Ma maadlen täiuslikkusega. Siin blogis räägin ma elust ja asjadest hoopis vabamalt ja avatumalt, kui ma räägiksin üldjuhul võhivõõraga. Ma usun, et ma suudaksin rääkida […]

Sarnased lood