17.12.20

Tänavused jõulud olid teistmoodi. Kindlasti seepärast, et hoida oma tervist ning mitte koormata niigi habrast tervisehoiusüsteemi. Kindlasti seepärast, et mitte viia viirust enda ja laste vanavanematele. Aga ka seepärast, et mul oli praegu seda vaja. Pole saladus, et ma olen praegu täiesti põhjas. Ma tunnen end nagu Elsa, keda jäine ratsu aina sügavamale merepõhja surub. Mul oli vaja minna eemale, et vaadata kaugemalt tagasi. Suunata oma energia oma perele, minu maailmale.

24.12.20 Viljandi

Puhkus Mulgimaal

Kui me jõudsime Käbi puhkemaja ette, siis ma olin nii lummatud sellest kohast. Järv oli kõigest 20 sammu kaugusel. Hoov oli armas, mets ümberringi. Tuba oli soe ja hubane, saun läks kiiresti soojaks ja jõulupraad tuli ka imeline. Lapsed käisid issiga mitu korda saunas laval. Mul hakkab saunas lihtsalt istudes nii igav, et ma istusin seal võib-olla 10 minutit 😀 Õhtul istusime kaisus ja vaatasime jõulufilme. Lapsed panime ikka samal ajal magama nagu alati. Nii tore oli neljakesi kaisus olla. Issi luges muinasjutte nagu alati ja mina esitasin kontserdi. “Kauges külas” ja “Mina ei taha veel magama jääda” on vanad lemmikud, kuid nüüd lisandus ka üks imeliselt ilus unelaul “Tee alles veel” ei mingist muust filmist kui Lumekuninganna II. Taaviga vaatasime kahekesi veel filme, kuni minul ka uni tuli.

24.12.20 Viljandi

Järgmine hommik sõime õhtusöögi jääke. Taavil oli plaan pannkooke teha, aga me unustasime võid osta. Issi jäi vabatahtlikult nagu Tuhkatriinu koristama ja meie läksime kolmekesi jalutama. Kohtasime metsas kolme rähni, kes toksisid puid. Matu leidis endale hunniku oksi, meie Isabeliga nautisime lumesadu ja otsisime maasikaid. Ta oli kindel, et kuskil peab mõni maasikas olema. Midagi nii imelist on selles koosluses. Lund sajab rahulikult tasakesi põskedele, otsid lindu puude ladvas ja mets kajab laste kilgetest.

25.12.20

Tagasiteel ei saanudki enam lumemängu mängida, sest kogu maa oli valge. Ma proovin ikka lastele tegevusi leida sõidu ajaks. Sügisel otsime traktoreid, talvel üksikuid lumesalke. Viljandi meenutas natuke Kreeta saart oma mägedega. Proovisime aknast leida kõige kaunemaid kohti ja hüüdsime, kui midagi ilusat nägime. Lõuna-Eesti on ikka ilus oma mägede, järvede ja metsadega. Mulle meeldib ringi sõites vaadata ilusaid kohti ja maju ning unistada, et näed, siin oleks nii tore elada. Olen täna kinnisvaraportaalis Viljandimaa majad kõik läbi käinud 😀 Jama on ainult see, et ühel päeval tahan ma Rakverre, teisel Viljandisse ja siis kolmandal päeval Pärnusse kolida 😀

Jõuluvana unustas meid ära..

Matu oli väga kurb, et jõuluvana meid ära unustas. Ta luges Isabeli sünnipäevast ise kõik päevad õigesti jõuludeni, mis tegi minu elu raskemaks, sest ma ei teadnud, kuidas seda kingituste asja lahendada. Õnneks lahenes kõik nagu tavaliselt iseenesest. 25. detsembri hommikul koju jõudes olid kingitused maagiliselt maandunud kuuse alla ja lastel oli rõõmu nii palju.

25.12.20 Päkapikud

2020 aasta on pannud mõtlema raamidest välja. Jõuludel ei saa kogu perega kokku? Vahet pole, põgeneme metsa! Lapse sünnipäeva ei saa pidada? Vahet pole, lähme metsa! Kodus on igav? Lähme metsa! Tahaks reisida? Teeme Eesti metsadele ringi peale! Tahaks väljas süüa? Lähme metsa! Aitäh, mets, et oled!

25.12.20 Taavi tegi nalja 😀

Mõnusat pühadeaega! Nüüd tuleb veider paus sisse ja siis tuleb juba aastavahetus. Ei tea kas peaks siis ka metsa minema? 😀

25.12.20 Parika järve vaatetorn

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Õppetunnid aastal 2020

L jaan. 2 , 2021
Sel aastal läks väga palju asju valesti, aga ma ei näe ainult halba. Ma näen seda, et lennukid ei lennanud, turism ei vohanud ja mõni […]

Sarnased lood