Sel aastal läks väga palju asju valesti, aga ma ei näe ainult halba. Ma näen seda, et lennukid ei lennanud, turism ei vohanud ja mõni pere sai olla rohkem koos. Tänu sellele sai planeet puhata. Ma arvan, et inimesed ei ole õppinud sellest aastast veel ja 2021 (nagu ka selgeltnägijad jt ennustavad 😀 ) ei ole sellest aastast erinev. See on puhtalt minu sisetunne. Ma pole kordagi vist oma arvamust välja öelnud, sest olen peljanud tagasisidet, aga kurat, see aasta mind ei murdnud, mis siis veel saaks?

2020 tuli meid kõiki õpetama

Ma jagan enda õppetunde, et need ei jääks ainult minule. Et teised saaksid spikerdada ja jääksid oma eksami tulemusega aasta lõpus rahule. Samas tean ma ka seda, et see tarkus võib olla olemas, aga inimene elab ikka vana mustri järgi edasi ja sellest tarkusest pole tolku mitte miskit. Ma tean seda ka, et ma inimesena kipun liiga palju õpetama ja targutama. Jääb justkui mulje, et mul tuleb kõik väga hästi välja. See aasta sain enda sisse vaadata. Sain kohe nii sügavale, et vist seepärast nii vabalt siin targutangi. Me ei tea, mis homne toob. Aga me elame ja hingame praegu, eks?

Andestamine

Okei, mõistujutt nüüd lõppes. 2020 on minu jaoks suur andestamise aasta. Täna lugesin Lilli blogistki LINK, et meil sarnased mõtted. Jaagup Kreem ütles kunagi Kroonika intervjuus midagi sellist, et „Vihkamine on sama, kui sa ise jood mürki ja loodad, et teine sellest ära sureb“. Sellega on vist kõik öeldud. Minul võttis kaua aega, et saada üle sellest vihast ja valust. Ma pean endale tihti meelde tuletama, et need inimesed, kes on teinud mulle haiget, on ise samal ajal valu kannatanud ja nad pole osanud paremini. See ei anna muidugi neile õiguse minuga nii käituda ja parem on hoida selliste inimestega distantsi. Kuid lihtsam on alati hukka mõista, mitte mõista. Ma olen sel aastal teinud tohutu hüppe selle suunas, et ma olen veel rohkem empaatilisem kui varem. See on muidugi minu jaoks halb, sest ma võtan teiste valu endale ja loodan, et neil siis kergem hakkab. Praegu mõistan alles, et väga sarnane filosoofia härra Kreemiga. Hmm.

Depressioon

No nii, ei saa ka ilma sinuta. Sellest võiks vist teha terve raamatu, aga ma olen enda teadmata olnud sellega kimpus terve elu. Kui ma päris aus olen, siis iga aasta on käinud ta mul külas ja rikkunud ära nii mõndagi. Õnnelikud võivad olla need inimesed, kes ütlevad, et oli pool aastat ja läinud ta oli. Ma olen tänaseks proovinud seitset erinevat rohtu ja ükski ei sobi mu kehale. Sinna kuuluvad minu tarkuse järgi antidepressandid, rahustid, unerohud. Ma olen sel teel olnud vähem kui kolm kuud ja ausalt öeldes olen juba alla andnud. Samas mõistnud, et küllap ilma tabletita ei saa ja see on okei. Ma siiani ei tea päris hästi, mis mu diagnoos on, aga põhjaks on kindlasti see kaunis depressioon. Mis pole üldse kaunis! Aga minu õppetund on: (mida ma olen korduvalt tegelikult õppinud, aga mitte kunagi praktikasse viinud) Otsi abi kohe! “Mul pole ju veel nii hull, et tahaks oma elu kallale minna”, “Kui ma lähen abi otsima, siis pean ma elu lõpuni tablette sööma”, “Äkki nad arvavad, et ma ei kõlba emaks ja võtavad minult lapsed ära”, “Ma ei saa minna kuskile, sest mul pole lapsi kuskile panna”, “Ma kardan, et mitte keegi ei aita mind”, “Ma kardan, et mitte keegi usu, kui valus mul on”

See viimane, ai-ai-ai. Ma kirjutasin oma täiuslikkusest. Ma läksin abi otsima ka täiuslikkuse looriga, pisaraid kinni hoides, keel hammaste vahel.. Mulle ütlesid järjest inimesed, kellelt ma abi otsisin: “Ma ei näe, et sul oleks depressioon, et sul oleks nii hull asi, sa oled ilus tütarlaps” Neli inimest kahe kuu jooksul ütlesid seda mulle ja ma hakkasin isegi uskuma. Kuniks ma planeerisin enesetappu. Jah, nii oli. 6.12. 11 päeva enne oma tütre 3-aastaseks saamist arvasin, et parem oleks, kui ma olen siit ilmast läinud. Milline isekas ema. Ei läinud nii. See pühapäev oli hoopis teistsugune. Need inimesed, kellega ma siis koos olin, päästsid mu. Ilma, et nad ise seda teaks. 8.12 oli mul psühhiaatri aeg. Ta ütles jälle mulle, et ta ei näe, et mul midagi viga oleks. Ja siis pisarad silmis vaatasin kalendrit ta selja taga ja mõtlesin hetkeks “Mis oleks, kui mind praegu poleks”. Ütlesin talle, mis plaan mul oli ja ta haaras mu kaasa. Kallid, armsad, imelised lugejad, palun, ärge peitke oma valu.

Vaherahu iseendaga

Pärast sellist kogemust on kuidagi kergem iseennast hinnata, armastada. Kogu jõud on raugenud. Mul pole energiat muretseda, mida keegi minust arvab. Mul pole energiat endale ette heita, mida ma emana, naisena, tütrena valesti teen. Kõik on millekski vajalik ja ma olen proovinud viimase kuu elada nii, et küsin lausa kõva häälega: mida kuradit sa mulle õpetada tahad, elu? Selle aasta kevad õpetas mulle, et peab vajutama pidurit. Õigemini noh elu ise pidurdas minu eest ja ma olen tänulik talle. Mul kadus see õppetund vahepeal ära ja ma usun sellesse, et elu kordab samu kohutavaid mustreid nii kaua, kuni ükskord inimene õpib. Pidin jälle vajutama pidurit. Vaatasin alla langevat lund. Tundsin, kuidas elu annab meile pidevalt uusi võimalusi. Ma olen tänulik mulle antud elu eest, mis siis, et ma olen tundnud oma elus, et ma poleks pidanud üldse sündima või mõistlik oleks alla anda ja lahkuda. Ma olen tänulik, et mu süda lööb ja ma tean, et ma olen väärt siin olemist. Kui mitte kellegi teise silmis, siis oma perekonna küll. Ja perekonna all ma mõtlen oma abikaasat ja lapsi.

Unistused

Ma lootsin saada sel aastal ülikooli. Ei saanud, see viis mu rivist välja. Täna ma olen väga rahul sellega, kuidas elu läks. Ma sain töötada tugiisikuna ja kuna ma armastan seda tööd, siis minu vaimne seisund ei ole selline, et töötada lastega. Ma pean kõigepealt saama oma lapsepõlve valust üle. Aga mul on unistus, mis pole tegelikult uus. Ma lihtsalt olen alati arvanud, et ma pole seda väärt või pole liiga hea. No jah, ega enne ei tea, kui ei proovi. Ma tahan kirjutada raamatuid. Olen alati tahtnud, aga see tugev hääl mu peas “Mis sa arvad, et sina oskad kirjutada?” on olnud liiga vali. Isegi selle postituse kirjutamise ajal on see hääl siin peas olemas. “Äkki juba aitab, kes ikka tahab lugeda”. Teate, asi ei olegi selles, et kas keegi loeb või mitte. Kirjutamine sobib mulle ja ma tean, et ma teen selle ära, sest miks mitte. Ma ei saa enam vabanduseks isegi seda tuua, et toon siia ilma prahti juurde, sest e-raamatuid antakse ka välja 😀 Ma läbisin edukalt kursuse ka, mis keskendus lasteraamatu kirjutamisele, aga andis ka palju muud tarkust juurde. Mul jäi pooleli kunstiteraapia teemaline kursus, aga ma läbisin endale vajaliku osa ära. Ühel päeval saab minust kirjanikust loovterapeut, kes töötab lastega ja kes aitab inimesi, kes on nii sügaval merepõhjas, et enam valgust ei näe.

Ma julgen unistada ja seda välja öelda, sest ma usun, et nii saan ma kõik! No kurja, ma käisin lastega Elistveres veel aasta lõpus (ise sõitsin, sain oma sõiduhirmust üle, mis tekkis seoses kahe paanikahooga autoroolis) ja ma tahtsin nii väga ilvest näha. Ma nägin viimati teda 6 aastat tagasi, alati on ta peidus olnud. Ma kujutasin ette, kuidas ma näen tema nägu ja ta vaatab mu poole. Ja mis te arvate, kas ma nägin teda? JAAA! Ja karu oli ka ninaga vastu aeda ja hunti nägime ka. See oli mega tore väljasõit meil kolmekesi.

Aktsepteerimine olukorraga

Olgu selleks kriis; bioloogilisele isale kirjutamine; emaga vaherahu tegemine; mõistmine, et me ei koli oma majja; mõistmine, et ma ei saa endale praegu kolmandat last lubada; lein; teadmatus tuleviku ees; mõistmine, et ma võin kaotada vanaema; mõistmine, et ma tegin inimestele enda ümber haiget.. Ma kipun elama tulevikus. Ma ei saa enne õnnelikuks, kui mul ei ole oma maja ja oma aeda. Mida veel? Ma vaatan siin oma pisikeses korteris ringi ja me oleme teinud sellest oma kodu. Jah, mul pole ruumi, et olla oma mõtetega üksi. Lastel pole võimalik lihtsalt õue jalutada ilma, et ema-isa kaasa minema peaks. Me magame elutoas ja pole siiani jõudnud teha sellest eraldi tuba. Enam ei teagi, kas tahaks 😀

Endalt pean küsima: kas ma saan kuidagi oma olukorda muuta? Kui jah, siis kuidas. Kui ei, siis järelikult istu maha ja oota. Tegele millegi muuga. Ma pean veel õppima kannatlikkust, aga ma olen sellele aastale päriselt väga tänulik. Ma loodan, et kui tulevad sarnased õppetunnid, siis ma juba oskan neid hinnata ja ka iseennast analüüsida päris ausalt.

Lubadused

Kui sa siia jõudsid, siis sa ausalt pead mulle sellest märku andma, sest ma ei usu, et keegi siia jõuab 😀 Aga vot, ei tee lühemaks ka. Las see postitus olla sama lonkav ja pikk kui 2020 aastagi 😀

Ma ühinesin Mel Robbinsi tasuta programmiga “Simple steps to an incredible year” #incredibleyear LINK ühinemiseks ja viimasel hetkel ka Katre Kulboki väljakutsega “Eesmärgi seadmine, planeerimine ja hirmud”. Kolmeks kuuks võtan luubi alla oma toitumise Fitlapi abiga. Ma olen viimased neli kuud kahjuks tegelenud pigem nälgimisega, kui mitmekülgse toitumisega. Ma olen kaotanud sellega 5 kg, aga see pole päris see, mida inimene endaga tegema peaks. Ma jagan ka teiega oma teekonda ja luban, et avan end veel rohkem sel aastal. See on ainult head teinud. Kui inimene julgeb rääkida oma valust, oma kogemustest, siis see tähendab seda, et inimene on paranemise teel. Ja see on kindlasti see tee, kus ma olla tahan. Nüüd tuleks vist mingi # välja mõelda, aga ma olen nii vaimuvaene praegu. Ma ei tea, olen ka moodne ja #mariann2.0 ? 😀 haha, nali.

Ma olen tänulik, et mul on siin selline nurk, kuhu tulla nutma, kurtma, inspireerima ja motiveerima. Aitäh! Soovin teile kõigile palju-palju armastust, julgust oma unistuste poole pürgida ja ärge andke mitte-mitte kunagi alla! Ilusat uut!

Mariann

4 thoughts on “Õppetunnid aastal 2020

  1. Mulle meeldib su unistus! Ja ma tahan ka ilvest näha, 2 korda olen käinud ja ilvest pole näinud. Järgmine kord siis taotlen endale seda, et näeks ilvest 😀

  2. Lugesin ka lõpuni, hea on lugeda kui inimesed ausad on ja kõik roosamanna suhkruvatt pole. Soovin sulle ainult parimat ja keep going you are doing great. ♥️ #jäänraamatutootama🥰

  3. Milline armas ja aus postitus! Ma soovin sulle paljupaljupalju õnnestumisi endas ja endaväliselt (üritan endale sama tulemust saada :D), tundsin end väga paljus ära, nagu ikka ja lihtsalt infoks, et lugesin lõpuni ja annan sellest märku! 😀
    Sa oled väga võimas naine!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Vana aasta lõpp ja uue aasta algus

P jaan. 3 , 2021
Vana aastaõhtu rituaalid või vanarahva tarkused: Uusaastalubadused Kirjutan sellest, kuidas mina neist mitte midagi ei tea. Ei ole ma neid kunagi andnud ega vist anna […]

Sarnased lood