Leidsin selle postituse just täna kogemata üles. Eelmise aasta märtsis kirjutasin selle. Nädal pärast seda, kui kirjutasin esimest korda oma bioloogilisele isale (ta ei ole seda näinud või pole vastanud ja see on ok 😀 ) ja tänu sellele muutus miski minu sees. AGA vau! Ausalt seda oli nii tore lugeda ja see oli mulle just praegu nii vajalik, sest ma olen jälle negatiivsete mõtete spiraalis ja kuradi raske on sellest välja saada! Head lugemist 🙂

Minu suurimaks tagasilöökide põhjustajaks olen ma ise. Minu mõtted koonduvad kõigele sellele, mis pole hästi. “Keegi teine teeb palju paremini. Ma ei saavuta edu. See on liiga raske. Ma pole valmis. Minust jääb puudu.” Ma tekitan kõige sellega füüsiliselt suure augu enda kehasse. Ja kõik muud negatiivsed mõtted kogunevad sinna, muudavad seda auku veel suuremaks, mustemaks ja sügavamaks. Ma ei oska seda paremini kirjeldada.

Teadvustan endale oma mõtteid

Sellistel hetkedel koondan oma mõtted ümber, võtan lahti. Hingan sisse ja välja, keskendun sellele. Mõtlen, mis pani mind nii tundma. Teadvustan endale põhjust. Ebakindlus, süütunne, arglikkus.. Ja mõistan, et siin pole mitte midagi ületamatut. Ma ei saa end kellegi teisega võrrelda. Eriti selle pinnalt, mida ta näitab teistele. Me tahame ju näidata end oma parimast küljest. Me kardame olla haavatavad. Ma proovin olla vastupidi täiesti aus ja ma olen võtnud siia kirjutamisega ka selle suuna, et ma olen 100% mina. Ma kartsin tohutult avaldada oma eelmise aasta kokkuvõtvat postitust, sest see oli minu jaoks suur ületus. Eelmine aasta polnud kerge, see võis kõrvalt vaatajale päris õudne olla 😀 Aga veel hullem oli see üle elada.

Samas ei oskaks ma teistmoodi ka elada. Minu jaoks on hetkel kõik põnev ja ma olen juba kord selline inimene, kes ei oska lihtsat elu elada. Mul hakkab igav. Võib-olla meeldib mulle isegi oma elu veel keerulisemaks elada, kui peaks. Ise ma suure suuga ütlesin oma emale kunagi, et “Ära ela oma elu keeruliseks!” Ja nüüd muigan, oleks pidanud endale seda ütlema.

Alustama peab nüüd

Muidugi ei suutnud ma korraga eritasandil (mina-paarisuhe-lapsed) võidelda tasakaalu leidmisega, see on väga raske. Olin ise kuskile kadunud, paarisuhe oli tasakaaluta, lastega ei leidnud ühist keelt, inimsuhted minu ümber olid segamini ja ma polnud suutnud otsustada, mida nendega pihta hakata. Andeks anda oli raske. Aga ma muutsin oma mõtlemist. Võtsin oma elu eraldi lahtriteks. Tegutsesin, võtsin ohjad enda kätte. Kas või sellega, et otsustasin, millega esimesena tegelen. Kui sain enda tasakaalu tagasi, siis keskendusin paarisuhtele. Sealt edasi läks ka minu poolt lastega läbisaamine paremaks. Ma olen praegu õnnelik, mu elu on taas paigas ja ma suudan olla parem ema.

Ma taipasin, et selleks, et olla parem inimene, pean ma olen veidi isekas. Ma andsin endast kõik, et kujundada pilt ideaalsest emast ja naisest. Sest ma väga tahtsin olla hea ema ja naine, loomulikult. Lihtsalt ma hakkasin väga valest otsast peale. Ma ei pea mitte kellelegi teisele ennast tõestama. Ma suutsin muuta oma mõtlemist. Positiivselt mõtlemine vajab rohkem pingutust, kui negatiivne mõtlemine, mistõttu on kerge jääda lõksu. Kui ma üritan mõelda oma unistuste peale, siis need on kuskil “kinni”, sest hääl minu peas üritab mulle kinnitada “Sa pole piisavalt hea”. Aga ma olen, ma tean, et ma olen piisavalt hea. Sest iga inimene on.

Minu usk iseendasse on suurem kui need kahtlused minu sees.

See ongi kõige tähtsam – usu iseendasse!

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Enda võrdlemine teiste emadega

L veebr. 20 , 2021
Kui tihti me kipume end võrdlema teistega? See käib nii automaatselt, et ei pane tähelegi. Olin mitu päeva tundnud end ärritatuna ja tusasena – põhjust […]

Sarnased lood