Ma olen kuri ja vihane ja kurb ja tahaks karjuda ja nutta… Ma niiiii vihkan seda praegust olukorda. Nii väga. Kõik läheb mäest alla mega kiirusega ja ma ei suuda seda kõike mitte kuidagi peatada. Lihtsalt Ameerika mäed ja praegu on see hetk, kus just vaatasin taevast ja palusin, et rong seisma jääb. Aga see kihutas alla ja ikka veel kihutab. Ma kardan, et ma kohe lendan rööbastelt maha ja ongi kõik. Ma isegi loodan, et see juhtub. Ma ei jaksa ja ei taha enam olla siin. Mu süda on paha, isu on otsas, hoian tardunult kinni selles torust, mis mind peaks kaitsma… Ma ei tea, kas teie ka end nii tunnete. Ma ei ole tahtnud sellest kuradi koroonast mitte midagi rääkida, sest mis ma ikka sellest räägin, kui kõik teised juba teevad ja kõigil nii siiber on sellest covid-19 jamast. Aga ma pean, sest need tunded ei mahu enam ära. Ma olen terve märtsikuu hinge kinni hoidnud. Mina sain selle koroona endale külge. Kusjuures Isabelil olid esimesena sümptomid, aga lõpuks selgus, et meie peres olen ainult mina positiivne. Kuidas põrgu päralt see võimalik on!? Minu lähedastelt on see üle käinud ja nüüd on see minu maailma kallil vanaemal. See on praegu igal pool. Ja kuradi näitlejad vinguvad ja lähevad saatesse otse rääkima, et mask on mõttetu, testide tegemine on mõttetu, kõik on väljamõeldis. Mõni räägib, et seda pole olemas. Mõni räägib, et pohhui need surmad, elu lõppebki surmaga. Mõni ütleb, et ongi hea, kõik põevad läbi ja nõrgemad lihtsalt surevad, saame karjaimmuunsuse ja elu läheb edasi. Elu lähebki edasi ja on mõõnad ja tõusud. Aga see on ülemõistuse raske. Raske on minul, raske on lastel, raske on arstidel, raske on kõigil inimestel. Ma mõistan teid, kes seda eitavad. Ma mõistan teid, kellel kõrini on. Minul on ka, aga ma ikka hoian end ja teisi oma ümber. Jah, igal ühel on oma arvamus, aga seda ei pea kuulutama, sest sõnad teevad, kurat, haiget. Kõik teeb haiget, nii kuradi valus on. Elu justkui seisaks, aga tegelikult mitte. Päevad tunduvad nii pikad. Ja ma tunnen end nii üksi. Taavi käib ära ja ma olen sellel raskel ajal jälle üksi, nagu aasta tagasi. Ja ma just veebruaris tundsin, et selle aasta kevad on lihtne. Ma tean, mis saama hakkab. Ma tean, et ma pean end hoidma ja andma endale oma aega. Ma tean, et mul on vaja vaikust, et puhata. Ma tean, et mul on vaja mediteerida ja teha joogat või muud trenni, et end hästi tunda. Ma tunnen enda keha, enda vajadusi ja juba tundsin, et kõik saab korda. Ja nüüd on mu lootus kadunud, mu usk inimestesse on kadunud. On valida ainult halva ja halva vahel. See ja eelmine kuu oli Taavil nii vähe töötunde ja kuigi me oleme just selliseks puhuks ettenägelikult raha kokku hoidnud ja meil peaks justkui kõik hästi olema. Aga kaua see kestab? Kas järgmised kuud on samasugused? Kaua me jaksame vastu pidada? Mul on vaja käia arstide juures, aga ma ei saa, sest ma ühel hetkel olen ma haige, siis lähikontaktne, siis jälle haigusnähtudega, siis jälle lähikontaktne. Millal see ükskord lõppeb? Ma lihtsalt ootan ja ootan ja ootan. Koos teiega. Andke andeks, ma pidin selle välja saama, sest nii kuradi valus on.

Hoidke end. Ma saadan teile armastust ja head soovid.

Mariann

2 thoughts on “Ainult natukene veel

  1. Nõus! 100%
    Endast hullem mööda käinud ja lähedasedki enamasti kergelt põdenud aga kogu see situatsioon lihtsalt on ära kurnanud. Ei jaksa enam olla lootusrikas ja hästi meelestatud, kui ei tea kui kaua siin uues maailmakorras, kõrgendatud tundlikuse ja haavatuvusega ja samal ajal nii killustunud ühiskonnas peab elama. Ei tea kuidas tulevikku planeerida ja kas tasubki.
    Tahaks elada hetkes, sest see on ainus mis meil on, aga kõik päevad on tuugalt mingit logistikat täis, et elada elu ja käia tööl ja kasvatada last, nii et ennast ja teisi mitte ohtu panna, mitte hulluks minna, nii, et töö saaks tehtud ja laps kasvatatud.
    Ausalt, ainus mis lohutab on teada, et teistel sama seis ja ongi okei et praegu igaühel, olenemata elusituatsioonist, sigaraske.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Halva tuju päevad

K märts 31 , 2021
Viimasel ajal on neid olnud palju-palju, aga olen leidnud päevas vähemalt midagi head. Kas või see, et lapsed on nii iseseisvad ja mängivad koos (no […]

Sarnased lood