Enne, kui sa hakkad lugema või hiljem, kui on minu kogemus loetud, mine vaata ringi neil kahel lingil: Kliinikum.ee ja Peaasi.ee . Mul on nii hea meel, et on olemas selline koht nagu Peaasi. Seal on väga palju head infot, mida uurida ja lugeda. Aga nüüd minu loost.

Katsetamine

Ma ei ole mitte kunagi mõelnud sellele, et mina võiksin hakata iga päev tablette sööma. Uskusin, et jään sõltuvusse ja ei saa enam kunagi ilma nendeta elada. (Etteruttavalt ütlen, et mul on nii hea olla ja ma ei taha praegu nende võtmist lõpetada, ega vast ei tohi ka. Soovitavad 6kuud-1a pärast viimast episoodi lõpetada) See on ka põhjus, miks ma nii kaua lükkasin edasi psühhiaatri juurde minemist. Ta pole pelgalt inimene, kes tablette välja kirjutab. Ta paneb ka diagnoosi. Minu jaoks oli see nii oluline, sest ma ei mõistnud enam, mis minuga toimub. Ma ei olnud kunagi varem end nii halvasti tundnud. Mul olid kõik võimalikud sümptomid, mis viitasid raskele depressioonile.

28.09.2020 kirjutasin meeleheitliku kirja psühhiaatria kliinikumi. Mäletan, et istusin üksi autos ja olin täiesti ummikus. Septembri lõpus algas mu katsetamise teekond erinevate rohtudega. Esimese rohu kirjutas mulle perearst, mis pani mind magama, kuid ei muutnud mu meeleolu kuidagi paremaks. Teise rohu kirjutas välja juba psühhiaater ja sealt algas mu teekond. Minu kõrvalnähtudeks on olnud iiveldus, madal vererõhk, peapööritus. Sellised hetked, kus tunned, et kohe minestad. Üks rohi tegi mind väga kurjaks, ma tundsin pidevalt viha ja ärritusin ülikergelt, mis ei olnud mulle tavapärane. Mõni rohi lihtsalt ei andnud mingit tulemust. Võib-olla ainult seda, et ma hakkasin veel rohkem mõtlema enesetapule. See on igal infolehel ka kirjas, aga tol hetkel ei seostanud ma seda tablettidega. Ma uskusin, et see olen mina, kes päriselt ei leia enam muud väljapääsu.

Päev, mis muutis kõike

3.november oli mu esimene paanikahoog. Ärevushood olid mul selleks ajaks pea igapäevased. Sõitsin psühholoogi juurde ja käisin peas oma plaani läbi. Taipasin, et nüüd on kõik pusletükid koos ja see on lähedal. Järsku hakkasin vappudes nutma, käed ja jalad muutusid raskeks ja surisesid, nägemisulatus ahenes ja üritasin läbi pisarate bussijaama leida. Ma võitlesin tundega astuda uksest välja ja kõndida teele. Ma ei ole mitte kunagi varem oodanud mööda sõitvat politseid, sest ma arvasin, et ma olen liikluses ja endale ohtlik. Valisin kiirabi numbri, kuid ei suutnud helistada. Tundsin, et pole ju piisavalt põhjust. Kuigi oli. Kui inimene tunneb, et on endale ohtlik, siis on väga mõistlik endale kiirabi kutsuda. Aga ütle seda inimesele, kes juba on alla andnud ja tunneb, et keegi ei tunneks temast puudust… Tol päeval, minu vanaisa surma-aastapäeval, algas minu hüvastijätt elule. Ja mitte keegi ei teadnud seda. Ma rääkisin nendest mõtetest oma abikaasale. Ta kuulas ja mina rääkisin tol ajal selle pärast, et see ei tuleks talle üllatusena. Ma tundsin, et keegi ei hooli, et ma olen üksi ja minuta on lastel parem.

Detsembris lõpetasin ma päevapealt kahe rohu võtmise, sest ma tundsin, et need tabletid panevad mind mõtlema suitsiidile ja olin nii väsinud sellest katsetamisest. Nädal aega olid hirmsad võõrutusnähud, sest ilmselgelt tegin ma enda peal inimkatseid. Samas ei hoolinud ma sellest, vähemalt tundsin ma midagigi. Ma tahtsin aja maha võtta ja alustada uuesti, kui olen saanud oma mõtted korda. Ma alustasin tablettide võtmist teadmisega, et need teevad mu korda, aga ma ei arvestanud sellega, kui raske see teekond olema saab. Samas jäin ma lootma ainult nendele, ma ei muutnud oma mõttelaadi ega tahtnud isegi seda teha.

Leidsin õige rohu

Jaanuaris alustasin rohuga, mis ravib bipolaarset häiret. Kui ma seda infolehelt lugesin, siis ei uskunud ma oma silmi. Kas minul võib olla bipolaarne häire? Ma olin kindel, et see rohi ei mõju või on kõrvaltoimed jälle nii hullud, et pean uusi katsetama. Tõenäosus, et tekib hull nahalööve oli suur. Minu kurbuseks seda ei tulnud. Kurbuseks just selle pärast, et kuigi ma olin selleks ajaks seitset rohtu proovinud, siis ma ei tahtnud rohkem tablette süüa. Kuni hetkeni, mil ma tundsin mõju. Võib-olla oli see kuu hiljem, kui hakkasin võtma kõrvale veel antidepressanti, mis tõstab serotoniini hulka sünaptilises pilus. Mida iganes see ka ei tähendaks.

Need rohud aitavad mul enda meeleolu stabiilsena hoida. Mul oli kalduvus kõikuda väga suures masenduses ja siis jälle tundsin end väga energilisena. Kogu see kõikumine nii väsitas ja ajas segadusse. See, et ma ei teadnud, mis mul viga on, tegi ka kurjaks ja ärevaks.

Ma tegin otsuse, et ma võtan rohtusid, kuid üritan mõelda neist kui vitamiinidest. Ma vahetasin unerohud melatoniini vastu, mis on looduslik. Õnneks ta mõjus nii palju, et aitas õhtul magama jääda. Öösel ärkasin siiski üles ja mõnikord pidin võtma unerohtu. Ma loobusin rahustist, mis aitas ärevuse korral. Selle asemel hakkasin praktiseerima meditatsiooni ja alustasin kodus treenimisega. Ma alustasin ka oma teekonda Katre Kulboki väljakutses, mis toetas väga mu teekonda. Ma keskendusin enda vundamendile, sest see oli ainus asi, mida ma sain muuta. Ma ei saanud võtta ära endalt seda haigust, mida põdesin. Ma aktsepteerisin seda olukorda ja keskendusin väikestele muutustele.

Kas rohud või mina aitasin end august välja?

Ma ei tea, kas ma oleksin siia jõudnud siis, kui need rohud ei oleks lõpuks toimima hakanud või olin ma ise see, kes end august välja tõmbas.. või mõlemat. Aga mul on hea meel, et ma olin avatud meelega ja et ma võtsin julguse kokku ja jätsin selle häbitunde maha, mis tekkis psühhiaatri ukse taga istudes. Mõtted: Mis siis saab, kui keegi näeb mind? Mida ma ütlen oma tuttavatele, kui ma näen neid? Kas ma teen õigesti? Äkki ma peaks ära minema, sest ma ei saa nagunii siit abi.. Aga juhtus see, et ma leidsin endas julguse rääkida, mis minuga toimub. Ja teate mis? Inimesi huvitas ja nad mõtlesid kaasa. Soovisid head, andsid nõu, kuulasid mind ära. Ma mõistsin, et ma pole üksi.

Ära lükka endast inimesi eemale. Sa ei ole üksi. Maailmas on ligikaudu 30% inimesi, kes tunneb/on tundnud end nii. Sa ei ole heas mõttes eriline, sest meil kõigil on sarnased mured. Ja sinu mured ei ole teiste muredest väiksemad. Küsi abi, võta abi vastu, ole aus enda ja lähedaste vastu. Sa oled imeline ja väärt õnne! Väärt seda imelist elu, millest sa unistad. See haigus ei hoia sind kinni. Usu mind, sa õpid sellega elama ja ühel päeval sa naudid elu. Sa naudid neid lihtsaid hetki enda päevas ja oled tänulik, et andsid endale võimaluse.

Ma olen siin olemas. Päriselt! See on minu suurim rõõm, kui te kirjutate mulle. Ära tunne häbi, sest sa oled kangelane!

Armastusega, Mariann.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Vestlusõhtute kokkuvõte

E mai 10 , 2021
Ongi kõik! Ma tunnen end nii enesekindlalt ja inspireeritult. Ma tunnen, et ma olen leidnud enda kõrvale super-super ägedad naised. Nad on toetanud mind ja […]

Sarnased lood