https://www.rahvaraamat.ee/p/hull-otse-ja-ausalt/1504576/et?isbn=9789916962046

Oleksin lugenud selle raamatu ühe jutiga ära, aga mul on lapsed 😀 Ülipõnev oli lugeda Karmeni teekonda. Päris kõigega ma nõus ei olnud, aga ega ei peagi olema, sest me kõik näeme maailma eri värvides. Panen nagu alati enda jaoks kirja mõned kohad, mis eriti hinge puudutasid ja loodan, et leiate selle hetke, et ka seda lugeda!

Diagnoos

Tema diagnoos on skisoafektiivne häire, mille ühed sümptomid pärinevad bipolaarsest meeleoluhäirest ning teised skisofreeniast. Miks ta seda avalikult jagab puudutas mind, sest minu eesmärk on täpselt sama. “Kui minu tegevusele vaatab viltu kakssada inimest ning sealsamas on ka üks inimene, kes tänu sellele oma vaimse tervise nimel edasi võidelda jaksab, kaalub see üks inimene üles need teised.”/../ “Iga inimelu kaalub üles minu soovi näida läbi ja lõhki tugeva ja veatuna.” (lk 11) Selle diagnoosiga inimestel on tüüpiline muster: maania, psühhoos ning seejärel bipolaarne depressioon. Arst ütles talle, et kui ta ei võta ravimeid ja veel selliseid psühhootilisi episoode tuleb, ootab teda ees ajuinvaliidistumine, mis on pöördumatu. (lk 81) Okei, ma olen sõnatu. Saate ilmselt aru, miks see koht minu jaoks nii oluline on.

Mida tahab mulle mu haigus/häire/sisemine kriitik öelda?

“Mis sa arvad, mida see beast sinu see möllates sulle öelda tahab?” küsis psühholoog. “Ta püüab mulle öelda, et ma peaksin hoogu maha võtma. Vahel püüab ta ka mind peatada, kui ma valele teele satun,” vastasin. Kõikidesse tunnustesse tuleb suhtuda nagu häirekelladesse. (lk 88-89) Meie sees on kõik vastused olemas. Kas me suudame neile otsa vaadata, end analüüsida, olla avatud ja valmis leppima, et tegelikult sinu sees on haiget saanud ego või alla surutud mälestused. Mõttemaailma ja käitumismustreid avastades võib neid muuta. Aga kui sa ei oska näha neid mustreid? Ma avastan ikka ja jälle neid, usutlen, analüüsin, vaatan otsa, aktsepteerin.. liigun edasi ja unustan… ja astun tihti ka sama reha otsa uuesti, sest tegelikult ei muutunud mu sees midagi. Ma usun, et see on okei. Kõik ei muutugi üleöö ja kohe esimesel korral. Mida rohkem meile neid õppetunde tuleb, seda paremini tarkus meile meelde jääb. Lohutan end selle mõttega.

Põhjus-tagajärg-seos

“Selleks, et normaalselt funktsioneeriksin, tuleb mu kontrolli alla saada skisofreenia ja bipolaarse meeleoluhäire sümptomid. Ravimitest sai prioriteet, lisaks võtsin kasutusele meeleolupäeviku, mis on mõeldud bipolaarse meeleoluhäirega inimestele” (lk 95) Mul on ka vaja seda! Ma tean väga hästi, mida ma tegema peaksin. Ma peaksin regulaarselt jooma vett, sööma tervislikult, liikuma iga päev, magama hästi, jälgima oma menstruaaltsükleid, et end ette valmistada virvarriks jne. Seda on väga raske teha, kui ei ole süsteemi ja mina olen viimane inimene, kes süsteemselt elada oskaks.. Ma olen impulsiivne, spontaanne, kärsitu. Alustan väga tublilt kõige märkimisega ja tavaliselt kolmandat sissekannet ei tule. Ostan ilusaid päevikuid ja teen kõik selleks, et mul oleks meeldiv. Aga ei oska. Läbi vaeva panin kirja psühholoogi palvel oma unegraafiku. Poole kuu pealt oli paus ja panin suvaliselt 😀 No millest me räägime.

Leheküljel 96 räägib Karmen, mis sammud ta tegi paranemise suunas. (Panin kirja nii, kuidas mina aru sain, mitte 1:1 tekst 🙂 ) Pidas seda sama päevikut, avastas mustri, pööras tähelepanu muutustele ja jälgis neid. Psühhiaater õpetas teda liitiumit kasutama, et reguleerida muutustega toimetulekut. Varasem muster: maania, psühhoos ning seejärel bipolaarne depressioon muutus väiksemaks või kadus üldse. Ärevust läks vähemaks, stressi oli vähem, treenis mälu. Järjest vähendas oma koormat. Üli-super-inspireeriv! Uurige Maslowi hierarhiat. Kõige pealt peab katma oma põhivajadused. Kui need ehk vundament korras, siis edasi on kergem liikuda. Sellest olen ka blogis juttu teinud. Näiteks postitus “15 sammu õnneliku elu poole”

Nõrkus või tugevus?

Sõna “NÕRK” on olnud pidevalt mul kuklas, sest seda ütles mulle väga lähedane isik. Iga kord, kui proovisin end avada. Lapseeas, kus olin kõige haavatavam. Hakkasingi uskuma, et ma olen nõrk. Ma ei ole piisav, oluline, väärt armastust ja stabiilset elu.. isegi õnne. Naljakas on see, et seda ütles inimene, kellel oli teatud haigus. Ma tunnen tihti end nõrgana ja see on üsna tavaline inimeste puhul, kes vaikselt sõda enda sees peavad.. “Minu meelest on vastuolus, et psüühikahäiretega inimesed on vaimselt nõrgemad. Kas te kujutate ette, et igapäevatoimetuste tegemiseks, ülikooli lõpetamiseks, juhilubade saamiseks, treenimiseks, söögitegemiseks, pesemiseks jne peame meie nägema 20 korda rohkemvaeva, kui inimene, kellel psüühikahäiret pole?” /../ “See, et neid võitlusi ja võite näha ei ole, ei tähenda, et neid ei eksisteeri.” (lk103) KUI RASKE ON END TUNNUSTADA! Võidud on nii VÄIKESED, NÄHTAMATUD vs Võidud on SUURED, NÄHTAVAD. Ma olen inimene, kes peab võiduks midagi suurt, käegakatsutavat. See on vale, ma tean seda. Aga minu jaoks on alati üks võit: kui ma mõtlen sellele, kus ma olin kaks aastat või enam tagasi. Kus ma olin sügisel ja kus ma olen praegu. SEE ON MINU VÕIT. NÄHTAMATU, AGA NÄHTAVAL. VÄIKE, AGA SUUR. Minu sees.

Visualiseerimine ja harjumused

Ma usun siiralt visualiseerimise jõudu. Manifesteerimisse. Universumisse. Ka meditatsiooniga võib saavutada selle. See kõik ongi nagu üks meditatsioon. Lühidalt leheküljelt 114: “Ma olen alati teadnud enda suunda. Väikeste eesmärkide täitmisel olen veelgi lähedamal sellele, mida elus teha tahan ja tegema pean. iga väikese eesmärgi täitumisel on tulnud julgus, sest ole saanud kinnitust, et teen õiget asja. Ma ei usu, et distsipliinist on kasu, kui teed midagi rasket, aga ei tea, miks sa seda teed.”

“Üks peamisi distsipliini kujundajaid lisaks visualiseerimisele ja harjumuste tekitamisele on minu elus olnud sport. /../Vastasseis psüühikahäirega ei olnud esimene kord, kui ma mängu kaotamas olin ja siis lõpuks tulin koju, suur trofee kaenlas.” (lk 115)

“Sinust ei tee kangelast see, kui särad siis, kui kõik olemas on. Sinust teeb kangelase see, kui suudad särada, kui sul pole mitte midagi.”

Karmen Kozma elukaaslane 😀

Lapsed

Minu nõrk koht.

Lühidalt. Raviskeem ei luba rasestuda. Hoiad oma tervist, teed kõike, et end ravimitest vabaks rabeleda. Millal? Millal lõpuks on õige aeg? Kas see tuleb kunagi? Ma olen ühelt poolt õnnelik, et mul on lapsed olemas. Teisalt õnnetu, sest tunnen, et olin vastutustundetu, et lapsed siia ilma tõin enda geenivaramuga. “Vaatamata sellele, et praegune raviskeem rasestuda ei võimaldaks, plaanin tulevikus lapsi saada. Olen arvestanud, et pean sünnitama keskealisena.” (lk 130) See lause on nii mitmes mõttes hell. Ma olen nüüd aru saanud, et soovisin esimest last maania ajal, rasedaks jäin depressiooni episoodil. Ilmselt sellest kogu see rasedus, esimene eluaasta ja sünnitusjärgne depressioon tuli. Ma olen endalt terve nädala küsinud, mis siis kui? Ma kaisutasin oma lapsi, nutsin ja tänasin, et nad on mind enda emaks valinud. Ma ei tea, kas ma oleks täna ema, kui ma oleksin teadnud enda haigusest. Kas ma tooksin siia ilma lapsed, kelle vabatahtlikult panen olukorda, kus teda ootab sama tulevik nagu minul? Kui palju kordi olen mõelnud, et miks ema mind sünnitas. Mind ei oodanud ilus lapsepõlv. Ta teadis seda, aga ta tahtis last. Lihtsalt tahtis ja kõik. Ei teagi, kas olla tänulik või mitte. See on igapäevane võitlus.

“Andsin endale lubaduse, et minust ei saa eales inimest, kellel on kõik olemas, kuid mida pole, on tänutunne, rõõm ja rahu südames.”

Karmen Kozma

Armasta end sellisena nagu oled!

Kuidas teile see lause tundub? Minu jaoks üsna süütu. “Kui kasutad seda väidet, et jääda mugavustsooni, kus ei ole vaja lillegi liigutada, siis sorry, aga see lause on tõesti bullshit.” (lk145) Ma ei ole kunagi sellele lausele mõelnud selle nurga alt. Ma usun, et meil kõigil on sisekõne, mis alati positiivne ei ole. Minna peegli ette ja endale seda öelda, võibolla oleks see toetav. Minna peegli ette ja korrutada endale seda seepärast, et oled ülekaalus ja ei tee selle jaoks midagi.. ilmselt vastutuse enda elu eest ära andmine. Ma olen seda mõlemat teinud. Küllap seda on ka millekski vaja.

Raamatut oli kerge lugeda. Minul oli palju äretundmist, mis oli positiivne, aga samas ka negatiivne. Teatud teemad tõmbasid mind käima, meenutasid valusaid hetki, viisid tuju alla. Aga see on üsna tavaline minu puhul. Kui tahad mõista inimest, kellel on psüühikahäire, siis alusta näiteks sellest raamatust.

Armastusega,

Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

kes sa päriselt oled, Mariann?

T juuni 8 , 2021
Kas sa kujutad ette, et sa seisaksid peegli ees ja vaataks endale silma ning küsiksid selle küsimuse. Sest sa siiralt ja päriselt ei tea, kes […]

Sarnased lood