Kas sa kujutad ette, et sa seisaksid peegli ees ja vaataks endale silma ning küsiksid selle küsimuse. Sest sa siiralt ja päriselt ei tea, kes sa oled. Ma olen tundnud end nii terve viimase nädala. No ja tegelikult eelnev kuu ka.

Diagnoos

Ma sain sildi külge – mul on meeleoluhäired ehk taratamdidaa bipolaarne häire. Ma tean, see ei ole tegelikult silt. Aga see tundub sellisena olevat. Minul on midagi viga. Silt, mida ei saa mitte kuidagi minult ära võtta. Ma olen surmani selline. See paneb mind tundma ja mõtlema, et ma võin olla keskeakriisis ja olla samas punktis, kus ma olin eelmisel sügisel. Sest mitte midagi ei muutu. Mina jään terveks eluks selle häirega kahekesi. Või kolmekesi. Jumal teab. Ma olen segaduses, eksinud. Mul on hea olla, ma olen enesekindel, aga ma ei tea, mis tulevik toob ja mis minust päriselt saab.

Kõigele lisaks ei saa ma aru, kes ma olen. Kas need otsused, mis ma täna vastu võtan, tulevad minu seest? Kas ma kahetsen kunagi neid otsuseid? Kas ma tunnen enda pärast häbi või kas ma rikun oma laste elu?

Oma elule tagasi mõeldes tunnen, kuidas pusletükid kokku lähevad nagu filmis. Kuidas ma läksin Tallinnasse, tegin karjääri, ületunde ja käisin ülikoolis, vahel ka magamata, otse öövahetuselt. Tõmbasin end ribadeks ja siis õmblesin end taas kuidagi kokku. Täna ma mõistan, miks minuga läks nii, et ma raseduse ajal juba langesin depressiooni. See oli lihtsalt maania lõpp ja depressiooni algus. Planeerisin last maania ajal, jäin rasedaks depressiooni ajal. Kas mul üldse oli sünnitusjärge depressioon? Kas see kõik, mida ma uskusin, on üldse tõsi? Kas ma oleksin saanud seda kõike ära hoida, kui oleksin läinud varem psühhiaatri juurde? Ilmselt kõike mitte, aga oleksin end tundma õppinud ja jõudnud oma diagnoosini kiiremini. Kas ma oleks üldse emaks saanud? Ma ei tea.

Lapsed

Mul on kurgus klomp ja pisarad hakkavad voolama, kui mõtlen nende peale. Matu tuli just ja ütles, et ta kardab, et ma jään rongi alla. Sest lapsed, neil tekivad seosed mingil lambihetkel. Aga kui ma olen aus, siis ma olen mänginud jälle nende kaunite mõtetega, mis mind viimati detsembris jälitasid. Kallistasin oma last, hoidsin pisaraid tagasi, kujutasin ette oma hauda ja lapsi minu haua kõrval. (Sest mul on liiga hea visuaalne mõtlemine) Ma ei taha, et mu lapsed peaksid soovima (emme haua kõrval) oma sünnipäevaks emmet tagasi. Ma ei taha nende sisse seda valu ning ma proovin oma valu kuskile suunata. Aga see läheb jälle tükkhaaval aina suuremaks ja ma tean liigagi hästi, mis edasi juhtub.

Lein

Imelik on tunda leina lapse pärast, keda ei ole kunagi eksisteerinud. Ma klammerdusin niii väga kolmanda lapse soovi sisse, sest siis oleks meie perekond tervik. Tegelikult olen ma unistanud neljast lapsest ja planeeriksin need hea meelega väikese vanusevahega, sest meil õega 4 aastat vahet ja me siiani nii eritasandil, et oma lastele küll seda ei soovinud. Sorri, Elina, üldse mitte halva pärast 😀 Lisaks sellele, tunnen ma ka suurt kurbust seepärast, et olen siia ilma toonud lapsed, kes on ka selle pärinud. 80% lausa on see tõenäosuse number. Ja selle pärast ei saa ma ilmselt kunagi kolme lapse emaks. Ja see teeb mulle nii suurt valu. Kõik teeb.

Kuigi mu diagnoos pole kivisse raiutud, sest tavaliselt tehakse ka teste, siis ma olen üsna kindel, et mul on nii või teisti pärilik häire kallal. Kohe päris kindel. Olen vist tegelikult terve elu teadnud, et ühel päeval on jama. Aga arvasin, et selleks ajaks mind enam pole. Ilmselt lausa lootsin ja ootasin. Sest mingil põhjusel arvasin ma, et 21-aastaseks ma ei ela. Noh, ei läinud nii. Siin ma olen ja pean oma hädadega silmitsi seisma. Miks ma arvan, et mul mingi pärilik häire on? Suguvõsas on ühte liinipidi vaimse tervise häired edasi kandunud ja kuna mu lapsepõlv eriti roosiline oli, siis on see kõik mul ilmselt selle pärast avaldunud. Või jälle, kui Jumal seal kuskil pilve pealt alla vaatab, siis äkki tema teab.

Pekki, ma ei suuda olla normaalne ja rahulik, sorri. Ma olen nii vihane. Ühelt poolt tundub see must huumor ja teiselt poolt minu faking elu, millest ma kunagi aru ei saa, sest nii pea, kui kõik on ok, tuleb uus laine ja tõmbab mu hingetuks.

Ma tahan olla päris ja aus. Ma olen lükanud edasi selle postituse kirjutamist, sest ma ei taha kedagi halvasti tundma panna. Ma tahan teada, et ma ei ole siin ainus. Õnneks sain ma kokku niii toetava seltskonnaga, kes on alati olemas ja kes sõnadeta mõistavad, kuidas ma end tunnen. See on nii hea tunne.

Armastusega, Mariann

One thought on “kes sa päriselt oled, Mariann?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

#KEHALUGU, I

R juuni 11 , 2021
Kuidas nüüd öelda. Minu kõht on nagu tühjaks läinud õhupall. Vaatasin neid kortsus õhupalle, mis laes juhtmepundart varjasid ja need tundusid nii kortsus ja armilised. […]

Sarnased lood