Lapsepõlv

“Kõik lapsed on head.. ja nende vanemad samuti.”

Bert Hellinger

Laps, kes sünnib, muutub perekonna osaks. Pole vahet kas laps on oodatud või mitte. Laste ja vanemate vahel on suhe muutuv. Ka viha vanemate vastu mõjutab meid vaid teadvuse tasandil, hingearmastust kustutada ei saa. Ühelt poolt võime kaevata vanemate tegude üle, teisalt karistame ennast, sest hingetasandil armastame neid just sellistena, nagu nad on. lk 26

Vanemad annavad, lapsed võtavad. Vanemad kingivad meile elu, aga see on liiga suur kingitus, et laps seda eales tasakaalustada ei saa.

Depressiooni põhjuseks võib olla: Paljud inimesed elavad “saadud” elu, aga ta ei tunne selle ees austust. Need inimesed on tihti haiged, neil ei ole jaksu enda mõtteid ellu viia, professionaalses elus saadab neid ebaedu, nad on ebakindlad, nende paarisuhted nurjuvad jne. Vaid sel, kes on oma elukingi tõeliselt vastu võtnud, on jõudu seista silmitsi saatuse väljakutsetega. Bert Hellingeri sõnul saab inimene kogu elujõu kätte vaid oma vanemaid vastu võttes. Võtad neid sellisena nagu nad on ja võtad vastu kõik, mida nad kaasa andsid. Need, kes esitavad vanematele pidevaid nõudmisi, on rahulolematud, neile tundub alati ebapiisav see, mida ema ja isa andsid. Soovil, et vanemad oleksid võinud olla teistsugused või käituda erinevalt, ei ole mõtet. lk 28-29 See raiskab ainult meie elujõudu. Oma koha leidmine on peres hädavajalik eeldus õnnetunde ja rahu saavutamisele elus.

Kui vanemad on tülis

Lastel on raske taluda vanemate lahkhelisid. Lapsed kannatavad, kui ema ja isa teineteist tõrjuvad, ja võtavad selle poole, kes paistab nõrgem või keda koheldakse nende vaatenurgast ebaõiglaselt. Selline poolte võtmine poolitab lapse ka tema südames. Tema vaimne tervis kannatab. Laps vajab mõlemaid vanemaid ja vanemad annavad oma lapsele loa armastada mõlemat. lk 39

Ema on kodu süda ja isa on kaitsja.

Mees ja naine

Kõikides suhetes kehtib kompensatsiooniseadus – tasakaal andmise ja võtmise vahel. Tasakaal saavutatakse, kui lapsed tänavad oma vanemaid elu ja kõige muu eest ning annavad elukingi edasi oma lastele. Paarisuhe on võrdsete suhe, kus mõlemad annavad ja võtavad. Armastus suhtes kasvab, kui teine annab natuke rohkem kui ta vastu võtab. lk 60

Suhte seab ohtu, kui antakse või võetakse liiga palju. See, kes võtab, peab jälgima, et teine on võimeline “võlga” hiljem kompenseerima. Vastasel juhul see, kes on liiga palju võtnud, saab andja peale pahaseks ning hülgab ta. Kompenseerimine põhineb tunnetel ja pigem vaikival kokkuleppel, kus sama mõõdupuu ei kehti. On tähtis, et paar oleks teadlik, millisel kujul andmise ja võtmise tasakaal nende suhtes saavutatakse ja mille kaudu kompenseeritakse. lk 61

Alles siis, kui inimene väärtustab oma vanemaid ja võtab neilt elu kingi vastu, saab ta end tunda väärtustatuna ka teistes suhetes.

Leppimine ja andestamine

Vanemate ja vanavanematega: “Aitäh kõige eest, mida meile andsite, sellest piisab. Nüüd hoolitseme ise selle eest, mida meil tarvis läheb. Olite parimad vanemad. Te ei võlgne meile midagi. Anname nüüd oma lastele edasi selle, mis me teilt saime. Täname teid kogu südamest” lk 82

Maha vaikitud valu jääb oma häält otsima tulevaste põlvkondade juures. Tuleviku poole vaatamine ei tähenda mineviku unustamist ning elu jaatamine kurbade saatuste eiramist. unustamine käivitab süsteemis kordus- ehk meenutus-mehhanismi, süüdistamine ja kättemaksu otsimine paneb ohvri kurjategija kohale. Läbi elamata jäänud tunded jäävad külvama masendust tulevasteski põlvkondades ja need õnnetud saatused, mis on perekonnaloost välja jäetud, leiavad peagi kellegi peresüsteemist, kes alateadlikult nende koorma all elama hakkab. Vaid kaastunne ja mõistmine, ohvrite ja ellujääjate saatustest lugupidamine, kannatanute valu tunnustamine ja hukkunute mälestamine võivad aidata edasi minna. lk 94

Hetkel, kui reaalsus võetakse vastu sellisena nagu see on, aktsepteerides nii enda kui ka kõigi perekonna juurde kuuluvate liikmete kohta süsteemis, sh igast inimesest ja temaga juhtunust lugu pidades, võib toimuda muutus. Siin ei ole niivõrd oluliseks hingelt ära räägitud sõnad ega ka läbiviija seletused, vaid dünaamika – see, millest suuliselt võib lõputult terapeutidega rääkima jääda, näitab end konstellatisiooni “tummfilmist”. lk 124
Grupi konstellatsiooni mõtleb siis autor, seda kasutatakse praktikas nii klotsid jms kui ka päris inimestega. Üks võimalus on individuaalkonsultatsioon, kus nõustaja ülesanne on lasta nõustatav tekkinud pilti kirjeldada, aidates tal seeläbi probleemide tagus dünaamikat näha. Tervendavale tulemusele võib kaasa aidata ka teemakohase visualiseerimise läbi viimine.

Ellujääjate häbi

Ellujääjad ei luba endale head elu ega oska seda nautida. Nad proovivad samastuda nendega, kel ei olnud õnne ellu jääda. Paljudel juhtudel on ohvriks toomine alateadlik.Kui kellegi elukäiku saadavad õnnetused ja ta leiab end tihti raskustes, võime süsteemse vaate kaudu näha, et see isik on samastatud kellegagi, kes pidi elavate hulgast liiga vara lahkuma. Ka paljud sõjapõgenikud või sunniviisil lahkujad kannavad endas valu, mis lahendamata jäädes kanduvad edasi järgmistele põlvkondadele. lk 93

Kaotatud tasakaal ja selle taastamine

Mahajätmine

Ühiskonnas mõistetakse hukka vanemad, kes on oma lapsed maha jätnud. Mõnikord on vanematel oma elu elamiseks nii palju jõudu vaja, et lapse jaoks jõudu enam ei jätku. Siis on mahajätmine lapse jaoks ainus võimalus ellu jääda. Laps ei mõista vanemaid ja kui ema puudub, siis on see lapsele hädaohtlik. oma hinges tunneb ta end väärtusetuna ja mitte armastatuna, Samasugune mõju on sellel, kui isa lapse hülgab, aga ema puuudumine mõjub inimesele tugevamalt.

Laps ei oska traumaatilises olukorras end kaitsta, ta ei tule toime oma tunnete ja sisemise hingevaluga. Need tunded salvestuvad alatiseks tema kehasse ning meenutavad seda sündmust terve elu. Mõned lapsed reageerivad mahajätmisele vihaga, nad väljendavad oma agressiooni nuttes, jonnides või kurja tehes. Teine võimalus reageerida on vaikusesse jääda, nö “ära kaduda”. Nad tõmbuvad endasse, katsuvad jääda märkamatuks, püüavad teistele mitte tüli teha, Need lapsed on tõeliselt ohus, sest nende elujõud suundub sisemise agressioonina nende enese vastu, mille tagajärg võib olla sügav depressioon.

Täiskasvanuks saades saab inimene aru, et tema isa või ema on talle elus kõige tähtsama juba kaasa andnud – “elu”. Siis võib ta öelda: “Jah, ema, sellest on küllalt. sa oled mind üheksa kuus enda kõhus kandnud, sa oled mind sünnitanud ja nii nagu sa seda tegid, on see minu jaoks hea. Sa andsid endast parima. Kõike on küllalt, ema, ja ma olen täiuslik. lk 100-101

Kui laps ei suuda leppida sellega, et ta armastust või turvalisust ei tundnud ja ei andesta oma vanematele, siis jääb ta alatiseks lapseks, kes ootab, et vanemad ta tagasi võtavad. Selle tõttu jääb ta ka alati ohvriks. Kui ta suudab nõustuda, siis on tal võimalik ohvri seisundist välja tulla. Kui mitte, siis otsib ta edaspidi niisuguseid suhteid, kus uuesti mahajätmise kogemust läbi elada saab. (Üheöösuhted, lühiajalised suhted jms) lk 102

Võlusõnad: “tänan”, “palun”, “jah”

Vanemale: “Äitäh, et mulle elu andsite.” “Palun saatke mind nii kaua kuni saate.” “Jah, olen nõus kõigega, mis te andsite.” Paarisuhtes: “Jah”, kui oled vastanud vanemale jah, siis saad sa ka oma suhtele “jah” öelda. “Palun saada mind”, sest elukaaslane on saatja eluteel. Kui suhe puruneb, siis ütle “tänan kõige eest.”

Need on kolm “universaalset” sõna, mida võiks näha omamoodi toetava raamia kõigile tervendavatele lausetele ja nende kaudu väljenduvale suhtumisele. lk 109

Kirjutasin taas enda jaoks olulised lõigud siia. See raamat on aidanud mul mõista minevikku, ka nende elu saatuseid enne minu sündi. Ma tajun väga selgelt, millised mõttemustrid peavad muutuma ja avastasin mitmeid. Seoses minu emaga ja meie saatuste sarnasusega. Seoses minu isaga, kes kannab endas saladust ja võib-olla ka häbi ning süütunnet. Võttes koha ka nende peresüsteemis, leidsin end tervikuna. Ma olen seal, meeldigu see inimestele või mitte, aga minu koht on seal. Mulle on antud elu, mida ma ei ole kalliks pidanud. Ma mõistsin, miks ma olen sissepoole elanud, miks ma alati mõtlen teiste tunnetele esimesena. Nii palju eneseanalüüsi on sellest raamatust sündinud. Mõnus ja kerge lugemine. Tõesti soovitan.

Armastusega,
Mariann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Kuidas emadus mind muutis?

T aug. 17 , 2021
Kuidas emadus mind muutis? Arvasin, et kõik on loodud emaks. Kui mul lapsi pole, siis mis mul teisiti oleks? Naine ju olen, lapsed meeldivad. Sain […]

Sarnased lood