Nüüdseks olen küll aru saanud, et me kõik olemegi pidevas muutumises ja arenemegi kogu aeg. Kuid minu suure muutumise alguseks sai just esimese lapse sünd.

Täiskasvanutega on justkui raske ja veider suhelda

Olin see inimene, kes töötas ja pidutses igapäevaselt, elas väga vaba elu ja tegi, mida hing ihaldas. Emaks saades kadus see elu kiirelt ning tunnen pärast pikka kodus olemist, et minu sotsiaalsed oskused (ja sotsiaalne võrgustik) on teinud suure taandarengu -ma ei suuda inimestega normaalselt vestelda ega näost näkku kohtuda. Isegi mu sõnavara on taandunud palju algelisemaks, kui see varasemalt oli. Toitumine ning alkoholi -ja tubakatarbimine on teinud igatpidi kannapöörde ning positiivse külje pealt olen ma kordades tervislikum, kui enne emaks saamist, sest vastutan ka teiste inimeste tervise eest.

“mina küll emana nii ei teeks”

Töötasin sellises kohas, kus ma kohtusin paljude inimestega ja minu suhtumine lastesse oli hoopis teine- piinlik tunnistada, aga iga kord, kui ma pidin lastega peresid teenindama, ohkasin sügavalt ja lootsin väga, et ma ei pea mingit laste jama taluma. Samuti olin kiire hindama ja võtma seisukohti, mida “mina küll oma lastel teha ei lubaks..”. Tänu lastele olen palju mõistvam, vähem hindavam teiste suhtes ning näen asja laiemalt, kui enda vaatevinklist, sest saan väga hästi aru, kui raske on lapsi kasvatada ning kuidas lapsevanem ei “lase” neil midagi teha. Mind ei huvita enam niiväga teiste inimeste elu, sest mul on palju, millega ise tegeleda- varem leidsin ikka aega, et teiste möödalaskmisi kommenteerida või lihtsalt hinnata, kuidas nad minu silmis midagi valesti teevad. Lapsevanemaks olemine on minus meeletult empaatiat arendanud ning oskan mõista, et igal inimesel on omad mured, millega nad igapäevaselt tegelema peavad.

Emaks saamine tõi üles alateadlikud valupunktid

Enne lapsi ei muretsenud ma tuleviku pärast üldse- ma mõtlesin ette võib-olla ühe kuu jagu plaane või ideid, aga muresid kui selliseid mul pikaajaliselt ei olnud. Nüüd maadlen vaimse tervise probleemidega ning ei suuda muretsemist lõpetada- minu jaoks tekitab hirmu, ärevust ja närvilisust tuleviku peale mõtlemine ning ma ei suuda seda lõpetada.

Käitumismustrite analüüsimine muutus paremaks

Tänu emaks olemisele näen enda käitumise põhjuseid ning oskan analüüsida enda käitumismustrite ajalugu- tean, et mingid automaatsed reaktsioonid minus (mis vajavad kõvasti tööd), ei tule sellest, et ma oleksin halb inimene, vaid sellest, et ma veel ei oska teisiti- täpselt, nagu minu lapsed. Tean, et laste kasvatamine on rohkem enda arendamine ja töö iseendaga, kui laste arendamine või töö lastega. Olen mingil määral nüüd emana leidnud rahu selles teadmises, et minu laste tulevik sõltub rohkem sellest, millises suhtes ma olen endaga ning oma perega, kui sellest, mida ma nendelt nõuan -nii ongi vist õige.

Heldena

Mariann:

See, millest Heldena kirjutas, on väga tuttav. Need on ka minu jaoks olnud põhilised muutused, mida olen märganud. Mul on imelik rääkida täiskasvanutega, sest olen päevad läbi lahendanud väikeste inimeste muresid, mis erinevad täiskasvanute muredest. Hoiame oma mõtted tagaplaanil, kui tegeleme lastega ja sisekõnest saab meie ainuke sõbranna. Meil ei ole tihti aega, et tegeleda enda vaimse tervise muredega. Lükkame kõik ühte auku ja rabeleme edasi. Ühel hetkel saab energia otsa ja kukume sinna samasse auku oma murede sisse. Meile tundub, et kannatame palju ära ja oleme ülivõimetega rööprähklejad, kes vajavad nädalas 1 h puhkust. Kas pole nii? Kodusesse rutiini on kerge uppuda. Aga see on kõigest minu arvamus! 🙂

Kirjuta meile ka enda lugu emaks kasvamisest ja kuidas see on sind muutnud!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

Sa oled ema kui...

T aug. 24 , 2021
●Sa ei mäleta millal sa said enda asju tv vaadata ●Tahaksid lugeda raamatut, aga igakord kui seda üritad teha ärkab laps või keegi tahab süüa, […]

Sarnased lood