Kuidas mina jõudsin Montessorini?

Alustades algusest

Kui ma olin rase, siis ma googeldasin kõige kohta. Ei olnud piire infol, mida ma ei tahtnud teada. Muidugi päris kõigeni ma ei jõudnud ja paljusi asju õppisin ma tagantjärgi. Montessori oli minu jaoks alguses paeluv tänu enda välimusele. Usun, et väga paljusi vanemaid võlub see keskkond, mis on lastele ette valmistatud.

Laps on võrdväärne täiskasvanuga

Kuid, mis mind eriti sügavalt kõnetas oli suhtumine. Selle põhimõtted.
Enne rasedust ja emaks saamist ma päris nii sügavalt ei olnud mõelnud lastesse suhtumise kohta. Mõeldes tagasi enda kogemuse peale laagri juhendajana, siis ma ei suhtunud lastesse sellise võrdsusega ja austusega nagu nüüd. Kuid ma olen alati arvanud, et laste arvamus on väga tähtis ja nendega tuleb rääkida nagu täiskasvanuga.

Raseduse ajal ja Aaraldit esimest korda kätel hoides loksusid mingid asjad paika. Eesotsas see, et laps on sama võrdväärne nagu mina või sina. Tema soovid ja tahtmised on samasuguse väärtusega nagu minu ja sinu omad. Mina ei ole temast rohkem olulisem. Eriti palju mõjutusi tuli mul üles rasedusjärgsel perioodil lapsepõlvest, mis ei olnud last austav, minu soove austav. Seda enam ja rohkem tahtsin ma talle seda pakkuda, millest minul puudu jäi.

Mida rohkem ma Montessori kohta lugesin, seda rohkem oli mul tunne, et see on õige! Kui ma süvenesin keskkonda ja töövahenditesse, siis lihtsalt wow moment, kui loogilised need on. Nii õige ja loomulik. Ma olen vist isegi kuskil Instagrami postituse all kirjutanud, et Montessori andis mulle õiged tööriistad, kuid mõtteviis ja suhtumine on mul koguaeg olemas olnud.

Lapse iseseisvust tuleb toetada

Mina olen Aaradile selleks, et tagada tema oskustele ja vajadustele keskkond. Suunata, olla talle olemas ja vajadusel piirata. Tänu nendele võimalustele saab Aarald ennast täielikult avastada, tundma õppida, arendada. Jõuda oma potentsiaalini, tunda ennast turvaliselt ja austatuna.
Kuid ei tohi ka ära unustada, et sina-mina oleme osa lapse keskkonnast. Meie tujud ja tunded mõjutavad teda rohkemgi veel, kui tema igapäevane keskkond. Iseendaga tuleb samamoodi tegeleda, pidevalt. Vaadata, et tunneksid ennast hästi. Ma olen teinud selle pea kahe aastaga TOHUTU vaimserännaku. On veel minna, kuid olen enda saavutuste üle väga õnnelik.

Väga tihti küsitakse, kas Aarald kunagi nutab ka? Kui nüüd aus olla, siis mitte väga palju. Suur tänulikkus on selles ettevalmistatud keskkond. Teise eluaasta kanti hakkab ISE faas tulema. Kuid kui lapsel on võimalus enda igapäeva toimetamisi ISE teha, siis pahameelt on ka tunduvalt vähem. Olgu selleks võimalus endale kapis kamapalle võtta, ise potile minna, ise käsi pesta, ise vett valada jne. Kuid üldised nutud tulevad Aaraldil, siis kui ta on haiget saanud, ta on solvunud või ei saa enda tahtmist. Viimased kaks üldiselt lõppevad ka väga kiiresti, sest me selgitame ja räägime talle kõik lahti. Kui asi on selgitatud, tunded peegeldatud, mõistetud, siis lõppeb ka kurbus. Sest ta saab päriselt aru! Ta mõistab suurepäraselt!

Väikelapsed ja beebid on väga võimekad ning arukad!
Ära alahinda enda võimast mini-inimest!

Madli-Mai Norma

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Next Post

September ja kõik on uus

K sept. 1 , 2021
Viimane nädal olen ma teadlikult ära kadunud ja üritanud oma peas korda luua, sest mind ootab päris mitu väljakutset. Õpingud Läksin Tallinna Ülikooli avatud õppe […]

Sarnased lood