Krista inspireeriv lugu tema mitmetest ametitest! ja milline on töötava ema argipäev. Temal on see hullumeelselt sisukas, aga toetab tema enesearengut- ja teostust.

Tere, ma olen Krista ja mul on tütar Rosana Jasmine hüüdnimega Roosi, kes on 3-aastane ja sügisel saab neljaseks. Ta on hirmus armas ja vahel ka hirmus tüütu, nagu kolmeaastased ikka. Enne lapse saamist töötasin treenerina, füsioterapeudi ja fitness juhina spordiklubis. Juba oli palju tegemist.

Lapse kõrvalt tööle

Lapse kõrvalt hakkasin ma paar kuud peale sünnitust natuke trenne andma ja fitness juhi tööd kodust tegema. Füsioterapeudina naasesin tööle kui laps oli umbes 1,5. Laps kasvas ja nii kasvas ka minu tööde ja kohustuste hulk. Rohkem trenne, kabinetitöö füsioterapeudina, millele lisandus füsioteraapia koduvisiidi teenus (käin patsientide kodudes ja teen neile seal füsioteraapiat). Langes ära fitnessjuhi töö. Aeg läks ja lauale tulid uued projektid, uued pakkumised ja uued tööd. Nüüd olen kahe spordiklubi juht ja ühe treeningstuudio kaasomanik. Jätkuvalt töötan füsioterapeudina kabinetis ja teen ka koduvisiite. Trenne annan ka 9 korda nädalas. ( See on vähe. Treenerina oled harjunud 20+ trenniga nädalas). Vahel teen personaaltreeninguid ka. Töökoormus on mul 2,1 hetkel umbes, kui numbritesse panna.

Minu vanemad elavad Tallinnas ja mehe vanemaid preili aga ei aktsepteerinud. Või noh, ta ei aktsepteerinud kedagi teist, ainult emme , issi ja Tallinna vanaema. Pirtspreili. Õnneks võimaldab mu mehe amet tal palju aega lapsega veeta. See andis mulle võimaluse kiirelt tööle naasta. Olen väga hea ajaplaneerija, nii beebiga kui ilma. Kui laps oli 2-aastane ja poole kuune hakkasin ema ja beebi trenne andma ja ütlen ausalt, me ei jäänud kordagi hiljaks. Treenerina ei saa seda endale muidugi lubada ka, aga siiski: kõik on planeerimise küsimus. Ma aktsepteerin täiesti, et teised emmed hilinevad 10 või 15 minutit. See on okei. Aga mina hilineda ei või. Ei sobi ega saa nii. Isegi kui tegu ei ole treeningtunniga, vaid näiteks sõbrannaga kohvitamisega.

Enne koroonat treenisin ka Tartu Võrkpallimeeskonna tantsutüdrukuid ja samuti olin mitu aastat järjest Tartu Võimlemispeo kavade autor ja kaasautor. Kui laps väike oli, ehk 5 kuud kuni 2-a, olin ka Viljandis lektor. Käisin iga paari nädala tagant ja tegin pika laupäeva ning õpetasin Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitele anatoomiat ja painduvust. Väga stressirohke oli see periood, sest laps sai vaid rinda ja pumbates mul väga hea saak polnud. Lapsel olid dieedipäevad ja mina sõitsin tagasi nii Viljandist, et ühestki august läbi sõita ei tohtinud. Piimapais oli nii suur juba, sest 7 h ei imetanud. Lõpuks langes ka see töö lapse kõrval ära.

Uute kogemuste sõltuvus

Aeg-ajalt on mind kutsutud kuskile koolitusi tegema. Ei oska ma ka neile „ei” öelda. Emmede hommikud, ülikool, spordiklubid jms. Mulle meeldib saada uusi kogemusi ja proovida uusi asju. Ei saa öelda, et ma ei väsi ära sellest virvarrist ja stressis pole. Ikka olen. Vahel nutan ka. Aga see mida ma teen, see meeldib mulle ja selle nimel olen nõus homme jälle 6.30 tõusma ja õhtul 02.15 magama minema. Nii ongi. Lisaks on minul ka väga vedanud elukaaslasega, kes küll poriseb vahel, aga siiski toetab mind kõigis mu hullustes ja hoiab meie Roosit. Samuti minu ema, kes on alates lapse sünnist pea iga nädal üheks ööks Tartusse käinud ja kaks päeva last hoidnud, et ma saaks neil päevil rohkem töötada.

Energia tuleb, kui teed mida armastad

Ma arvan, et edu saab saavutada ainult siis, kui teed mis sulle meeldib. Siis saad sellest energiat ja see viib sind edasi. Tehes asju, mida sa ei taha ja mis sulle huvi ei paku, kaotad sa vaid energiat ja ei saa midagi vastu. See on nulliring, mis jookseb õige pea miinusesse. Emana on oluline mu arust mitte liialt lastesse kiinduda ja ärge saage must valesti aru. Ma armastan oma last üle kõige siin maailmas, aga ta ei saa olla mu elu eesmärk ja tegevus. Siis ma läheksin hulluks. Mina olen mina ja teen omi asju. Laps on minu laps ja seni kuni ta on laps, sobitub ta minu elustiili ja tegevustega. Kui ta suureks kasvab, siis teeb juba ise, mis heaks arvab. Ma ei ole selline nunnutav ema, kes räägiks beebikeeles ja mängib lapsega koos barbidega. Ma isegi ei oska seda. Olen jäänud lolli näoga vahtima kui mõni vanem küsib midagi nt jallude või kikude kohta- misssseeeeeveelon? Samuti ei oska ma oma lapsega mängida. Mulle ei meeldi see, see ei ole minu rida ja ausalt. Ma ei ole temaga mänginud nii , et istume maha ja hakkame mängima majakeste ja nukukestega. Jah ma aitan tal mõttemänge ja puslesid teha. Jah, ma olen tal juures kui ta mängib. Jah, ma aitan tal asju avada või sulgeda või panna või võtta. Aga ma ei oska mängida. Mulle ei meeldi ja ma ei taha.

Kui Roosi väike oli, tegin ma talle kuni 1,5 eluaastane absoluutselt kõiksugu montessori vigureid. Kõike, mida internetist leida võis. Hull mamma, ausalt. Iga päev oli tal 1 v 2 uut tegevust montessori meetodist lähtudes. Nii kui tal kõne välja arenes, siis ma ei hakanud sellega enam nii tegelema, vaid keskendusime muudele asjadele. Värvid, detailid, numbrid, keeled jm. Ja siis juba muutusid igapäevategevused järjest enam montessoriks. Lukud ja nööbid, koristamine, kõige kõige ISE tegemine… Heh. Teate ju küll.

Selleks, et kõike emana teha jõuda on vaja:

  1. Meest või lähedasi/sõbrannasid
  2. Head planeerimisvõimet
  3. Tööd/projekte, mida armastad
  4. Kõva närvi (kui lapsega plaanid tööl käia, nagu mina seda palju tegin)
  5. Tööd, mida saad ise planeerida ja sättida
  6. 28 tundi ööpäevas ( ok, see nali, emad on supernaised ja magavad 4 tunniga 8 tundi täis)

Ja see jutt, et vaja on aega endale… võimalik. Aga minu puhul on töö variatiivsus see, mis laseb vaimul puhata. Ehk kui ma teen ühte tööd, siis teisest tööst ma puhkan. Mul ei ole aega endale. Kui kõik töö tehtud saab, siis ma olen ikkagi hilisõhtul ema ja naine, kes koristab kodu, peseb pesu jne. Ma kindlasti ei ütle, et see sobib kõigile, või jumal-hoia-keela, et see õige on, aga minu jaoks nii kõik toimib. Mulle meeldib nii. Ma armastan oma tööd, ma armastan inimesi, ma armastan oma peret ja ma armastan seda, kuidas elu on. Ja ma tunnen, et nii on õige, isegi kui see kõrvalt napakas tundub 😊

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga